Kostüümidraama

Paar nädalat tagasi saabus lapsuke koolist teatega, et 25. novembril on kadrikarneval. Küsisin siis ettevaatlikult, et kas kostüümi on ka vaja ja nii. No siis muidugi selgus, et on. Kassikostüümi. Ja et on kadrikareval, siis valge kassi kostüümi.
Iiiiik!
Ärge kunagi küsige küsimusi, mille puhul te pole päris kindlad, et vastust kuulda tahate...
Aga tegu tehtud, sõna lendu lastud ja meeltesegaduses lapsukesele lubatud.

Niipalju suutsin endale siiski kindlaks jääda, et mingist karvasest asjast ma seda tegema ei hakka. Tuleb karvutu kass seekord.
Oravanahka õmmeldes oli terve elamine karvu täis.

From käsitöö

See vasakpoolne on minu oravake.

Kuna aga kassid ja oravad on sarnased loomad, eksole, koukisin kapipõhjast välja oravanaha lõike. (Ja ma oleksin olnud suures hädas kui oleksin võtnud kuulda mõistuse häält ja lõike minema visanud tookord. Arvates, et ega ma rohkem oravanahku ikka õmblema ei pea). Ajasin oravanaha lapsukesele selga (jajaa, see on mõistagi alles. Rekvisiitide kohvris.) ja sain teada seda, mida oligi arvata, et kasvamine on toimunud ainult pikkusesse, mitte laiusesse. Lapsevanemana teeb see mind mõnevõrra murelikuks, aga tol hetkel tundsin siirast rõõmu sellest, et lõiget oli vaja ainult pikemaks, mitte laiemaks joonistada.

Et karnevaliriideid kantakse umbes üks kord, siis on nende peal hea õmblemist harjutada. Sest mul näeb sisemine pool ikka nurjatu välja ja ma arvan, et ma kasutan töövõtteid, mida klassikaline õmbluskunst ette ei näe.

Igatahes valmis ta sai. Pildid on sellised sellepärast, et modell püüdis võtta samu poose kui kass. Magav kass, mitte surnud kass nagu teise pildi järgi võiks arvata.





Hommikul kohmas laps, et ta loodab, et ta teistest liiga erinev pole. Mismõttes, uurisin. Et kui teised on lihtsalt kadrijooksmisriietes... Ja nagu sageli juhtub, oli ka seekord lapsukesel õigus. Tõepoolest oli ta olnud ainus, kel sedasorti kostüüm. Aga õnneks saime draamata, ise ta sellist tahtis...

Tagasi päriselus

Kuna tegemist oli puhkusega, tegelesin ka puhkamisega. Marianne oli üksõhtu väsinud ja siis lihtsalt ei teinudki midagi. See oli väga mõnus, kahju ainult, et selle tegemiseks tuleb Pariisi sõita...

Reedel käisime teaduspargis Parc de la Villette. See on väga äge koht ja sai nimekirja "siia me peame tagasi tulema". Park ise on hirmus suur ja seal on lisaks lagedale alale mitmeid aedu, draakoniaed oli kahjuks kinni, aga oli näiteks metsasalu, kus puude vahel olid peeglid, või siis aed, kus tehakse giidiga jalutuskäike ja räägitakse, kuidas aedvili kasvab. Me peatusime pikemalt aias "tuuled ja düünid"


Lisaks tuulegeneraatoreid meenutavatele esemetele (neil olid vändad küljes, aga Marianne väntamisest küll midagi ei juhtunud) oli seal palju ümaraid vorme


Allveelaeva me ei jõudnudki, aga see-eest vaatasime 3D merekoletisefilmi pallikujulises kinos La Géode


See oli juba väljast üsna mõjus ja kutsus ennast seestpoolt ka vaatama


Ekspositsioonimajas jõudsime põhjalikult läbida optikasektsiooni, kus sai selgeks, et kui oma silm on kuningas, siis võrdlemisis naiivne ja kergeusklik teine. Pettus toimus iga eksponaadi juures. Asjad kadusid, ilmusid, muutsid kuju ja värvust. Kuigi valjuhäälselt teatati uste peatsest sulgemisest, kihutasime ka läbi helidesaali. Seal sai näiteks kuulata kuke kiremist originaalist 2x aeglasemalt, 4x kiiremini ja tagurpidi. Lisaks oli väga põnev sektsioon häältest, mida üldiselt kunagi ei kuule. Näiteks magav jänes ja sööv tigu ja jahtuv laava ja külmuv vesi jms.
Allveelaev ja planetaarium ja matemaatikasektsioon ja teine kino jäävad siis järgmiseks korraks.

Õhtust sööma läksime linna sisse, Pont Neufi ületades märkasime taevas siravat täiskuud. Ei saanud seda pildistamata jätta.

Latern ja kuu


Koduteele asudes oli väike lootus jõuda jõe äärde kella 10ks, et näha, kuidas Eiffeli torn sädeleb. Jõe äärde peaaegu vist isegi jõudsime, aga torn jäi jõekäänaku varju. No egas midagi, hakkasime vaikselt jõeäärtpidi kodule lähemale jalutama. Ma avastasin, et fotoaparaadil on ööpildistamisrežiim, seega oli ka tegevust piisavalt. Eesmärk oli saada pildile Eiffeli tornist saadetav valgusvihk, mis lõpuks ka õnnestus. Ja ma polnud üldse ainuke, kes fotoaparaadiga mööda rinnatist roomas. Üheteistkümneks jõudsimegi kenasti Concorde'i väljakule ja saime imetleda, kuidas torn uhkelt säras ja sätendas. Leppisime Mariannega kokku, et Eiffeli torn on end nüüd mõneks ajaks ammendanud. On teist nüüd vaadatud valges ja pimedas, seest ja väljast, sõidetud liftiga ja ronitud treppidest.

Sätendamist pildi peale ei jäänud, aga umbes selline ta paistis


Laupäeval oli vaja täita Pariisiskäigu teine ja kolmas eesmärk - kohtuda Triinuga ja süüa külmutatud sidrunit. Enne seda aga käisime turul, kus oli väga tore hoolimata sellest, et vihma sadas ja tõmmud müüjad tundmatus keeles "Jallajallajalla!" karjusid kõik see aeg. Ma arvan, et nad lihtsalt ei osanud olla nii, et suust mingit heli välja ei tule. Eks temperament ole neil tulisem ja lett segas ka, seega nad mitte ei kippunud Mariannet kõrva tagant kudistama, vaid pidid muul moel tähelepanu võitma, kes talle viinamarja peaaegu et suhu toppides, kes noa otsa torgatud meonitükiga nina ees vehkides. Aga no viigimarjad olid magusad ja oliivid head. Rääkimata kastanitega metsseapasteedist. Praegugi läheb suu vesiseks.
Pärastlõunal aga võtsime Triinu ühes ja siirdusime Hiina linnaossa, et külastada vendade Tangide kaubamaja ning süüa seda va sidrunit. Metroost väljudes jäime aga ilmastikuolu kätte, nimelt sadas rahet ja välkus ja paukus äikest. Rahe ja äike läksid küll võrdlemisi kiiresti üle, aga vihma sadas ja sadas, seega ei hakanudki pilti proovima teha.
Vendade Tangide kaubamaja me esimesel katsel ei leidnud. Küll aga muud põnevat, näiteks Hiina nõude poe. Vat, sinna peab ka ükskord põhjalikumalt sisse minema. Seal oli tillukestest kausikestest pangesuuruste sõeladeni ja kõigis vahepealsetes mõõtudes kraami. Lisaks jäi teele ka kirik Notre Dame de Chine. Julgemad õnneks astusid kontakti kohalikuga, kes meid ka vendade Tangide juurde juhatas. Toiduvalik oli jätkuvalt lummav. Kuivatatud kurgid, kuivatatud seened, rohutarretisemahl jms.

Itaalia väljaku juures saime ka oma külmutatud sidruni söödud. Sidrunikoor on seest tühjaks õõnestatud, täidetud sidrunisorbetiga ja siis ära külmutatud. Väga vigur magustoit.

Pühapäeval oli vaja juba varavalges üles tõusta ja teele asuda. Põhjavaksalis oli lennujaamarong mingile valele perroonile viidud, karjuti küll, et lennujaama saab perroonidelt 32 ja 33 ja perroonil olid ka vastavasisulised sildid, kuid 33. perroonil ootavas rongis ootavad inimesed peletasid kõik kohvritega inimesed oma rongist välja, väites, et lennujaama saab siiski kõrvalperroonilt. Ega seal kohvritega inimestega täidetud rongis oli tõesti võrdlemisi kitsas... Igatahes jõudsime me lennujaama enne check-ini algust, miska saime oma 20 minutit jälgida, kuidas Air Balticu töötajad oma töökohti sisustasid. Huvitavam ikka kui lihtsalt seina vaadata.

Koju jõudes olime väsind, kuid õnnelikud.



Mõni pilt veel

Kuidas meil siin siis läheb...

Pärast seda kui Vilniuse lennujaama check-ini tütarlaps oli imestunud minu kahtluse peale, kas lennuk Pariisi ikka lendab ja käsipagasi 2-kilose ülekaalu peale lootusrikkalt küsinud, ega mul juhuslikult laptopi kotis pole, sest kui see välja võtta, siis ju pole kott ülekaalus (aga me ei võtnud ja proovinud, vaid leppisime kokku, et mul on 2-kilone laptop seal kotis), läbisime turvakontrolli koos pooleliitrise veepudeliga, mille olemasolu ma juba unustada olin jõudnud. Nagu ei tahtnud nad näha mu laptopi, piisas neile ka teadmisest, et see vedelik, mis mu kotis on, on veepudel.
Lennujaama kohvikus selgus, et mu kodust leitud ühelitised pangatähed on nii vanad, et need polegi enam kasutuses, kuna aga tegemist oli ühe inimtühjema lennujaamaga, kus mul kunagi on õnnestunud viibida, siis lustisime jupp aega kohvikutibiga ja vahetasime mu mündipudi suurema nimiväärtusega müntideks.
Pariisi jõudes ootasin manifesteerijaid ja liiklusseisakuid ja mida kõike. Tegelikkuses ei paistnud siin mingit erilist melu. Lennujaamarong sõitis küll ainult Põhjavaksalini, aga kuna meil polnudki plaanis sellega kaugemale sõita, ei seganud ka see meid kuidagi. Üksiti püstitasin isikliku Roissy lennujaamast väljumise kiirusrekordi, olles täpselt tund pärast maandumist juba rongis. Sellele aitas tõenäoliselt kaasa asjaolu, et meil oli ainult käsipagas ja kindlasti see, et täiesti juhuslikult leidsime väga ruttu mingid nurgatagused liftid, millega sai terminalidevahelisele rongile.
Edasi läks kõik sama edukalt (sest tehnilise rikke tõttu jäi natukeseks tunnelisse kinni eelmine rong, mitte meie oma) ja jõudsime ilusti INALCO praktilise eesti keele tundi :) Teele jäi näiteks ka kohalike kommunistide pesa.



Tund toimus õnneks majas sees, mitte sellises ajutises õppeklassis



Koduteel nägime siiski ka midagi, mida seostada pensionireformivastastega, nimelt bensiinisaba.
Õhtusöögi käigus õpetasime Marianne pulkadega makarone sööma ja selgus, et talle väga maitsevad kohalike jaapanlaste kanavardad. Järgmisel päeval tunnistas ta söödavaks ka nende riisi sojakastmega :)



Eile viisime ellu ainsa konkreetse plaani, mis meil siiatulles oli, läksime trepist Eiffeli torni. Õnneks saab trepist ainult teise platvormini, mis on isegi juba sama kui kõndida 43. korrusele, tippu tuleb siiski liftiga sõita. Süsteemse inimesena nõudis Marianne kõigi infotahvlite läbi töötamist, miska saime teada palju kasutuid fakte (näiteks, et torni ehitamiseks kulus 2 500 000 neeti). Lisameelelahutusena turnis mööda torni ohtralt töömehi, kes paistsid seda parasjagu värvivat (ja nagu me teada saime, värvitakse torn üle iga 7 aasta tagant ja viimasel ajal loodushoiu mõttes pliivaba värviga). Õhtul ehmatasime Eesti saatkonnas kirjandusõhtul kohalikke, kelle maailmas lapsed korralikult kapis kinni on ja kindlasti ei käi sedasorti üritustel. Aga pRantslane on pRantslane, ehmatusest hoolimata kudistas mõni julgem Mariannet kõrva tagant ja kiitis tema juukseid. Olime selleks ajaks juba vestelnud nii kohaliku saiamüüja kui saatkonnalähedase võileivamüüjaga (ega me palju rohkemate inimestega polnudki sel päeval mingit asja ajanud) ja läbinud teemad, et küll on ilusad juuksed ja mis keelt me omavahel räägime ja kas Eestis on praegu siis koolivaheaeg. Võeh.

Täna jalutasime siin kohalikus Levallois' linnakeses ringi, tutvusime pargi ja kaubandusega. Nägime õunakoorijat, mis on kohaliku ajalehe andmeil võlunud juba tuhandeid kohalikke ja mina soetasin omale mantli. Mantlimüüja muidugi ei saanud ka jätta märkimata, et Marianne näeb välja nagu Claudia Schiffer...

Pargis käitumise reeglid on siinkandis sellised.

Virmaline

Kudutuju tuli natukeseks tagasi eelkõige selleks, et valmistada õlarätik, mis elab lähemal ajal Pariisis, kus kütmine on, teadagi, vähelevinud.
Muster: Revontuli
Lõng: Raasiku Artistic 8/2
Varras: 5,5
Suurus: keskelt tipuni 85 cm.

Uut pole siin midagi

Tõesti, oktoobris pole enam midagi uut. Septembris sain kätte paberi, mis ütleb, et koolitee on lõppenud, selle tulemusel sain juba augustis uued juuksed ja puha. Pikk juus, lühike aru, eksole... :) Aga muidu ikka samad konnasilmad ja kammunaalmaksud.

Käsitööliselt pole midagi teinud. Peaaegu ainult niipalju, et Marianne saaks uueks kooliaastaks uue pinali ja telefonikoti. Katia Bombay ja konks 3, kui ma õigesti mäletan.



Tegelikult on paaril viimasel nädalal kuduhoog tagasi tulnud, see on tore.



Praegu istun Tallinna lennukijaamas ja loodan, et õnnestub ka Vilniusest Pariisi edasi lennata. Streigi tõttu on tühistatud 30% Roissy lendudest, meie oma suhtes on nad praegu veel optimistlikud. Noh, ega pole ka Vilniuses ammu käinud...

Väiksed sammud

Märtsis polnud ma kirjutanud veel ühtegi magistritööd ega õmmelnud ühtki lapitööd. Kirjutama oli elu küll sundinud varemgi, õmblema vähem, kuid need ettevõtmised olid mõlemad uued ja võimete piire kompavad.
Kirjatöö on tänaseks.... esitatud, mitte valmis. Kas saab sooritatud ka elu viimane eksam ja soperdus ära kaitstud, seda näitab lähem nädal. Õnneks on sõpru, kes ulatavad abikäe ja -pea. Ka siinkohal neile tuhat tänu.
Lapitöö on olnud iseseisvam ettevõtmine. Ja vahepeal rahulikult kotis oma aega oodanud. Laagerdunud. Valmis polnud ta siiski iseseisvalt saanud. Imelik. Pärast kirjatöötaagast vabanemist koukisin ta jälle välja. No lappidest on nüüd saanud ribad. Aga kuidas neist tükkidest seelik peaks saama?

Sooritusvajadus

On see nüüd pesunui või pudrunui...

Ühest küljest vajab minusugune käsitsimõtleja suuremahulise vaimse pingutuse tasakaalustamiseks suuremahulist käelist pingutust. Teisest küljest jällegi - kirjutama ma õppisin oma 25 aastat tagasi ja kirjutamine iseenesest pole miski sooritus, vastupidi, pigem tundub, et see, mis kirja sai, pole suurem asi asi. Ei oska ja ei tule välja ja üleüldse.

Et tunda rõõmu sellest, et olen midagi ära õppinud ja et paar tundi nädalas oleks tõhusat käelist tegevust ja et oleks tegemine, mille tulemus on kohe näha, siis korraldas Maailm mulle treimiskursuse. Tegelikult läksin lihtsalt katkist tooli remontima. Lihv-liim-lakk, teame. Aga kuna toolil oli katki läinud kaks ümarat pulka, tuli ka treimine ära õppida. Ja treimine on tore!
Ja eriti tore on tunne kui peitel hakkab kindlalt käes püsima ja pulk hakkabki võtma soovitud kuju. Sooritus :) Ma olengi omendanud uue oskuse. Mitte vilumust, kaugel sellest, aga põhitõe. Mõnus tunne. Ja silmnähtav areng. Ülevalt alla siis proovitöö, pooleliolev töö ja eesmärk, ehk katkine jupp, mis vajab asendamist.



PS Tegelikult pole mulle treitud asjad kunagi eriti meeldinud. Ja ega nad vist ei hakka ka nüüd rohkem meeldima. Aga ma mõistan, et neid on tore teha :)

Ei kübarseppa minust saa...

Koolivaheaeg algas järjekordse mütsiäpardusega. Miskipärast äparduvad mütsid teiste kuduesemetega võrreldes oluliselt tihedamini.
Ise ei kanna ma mütsi vast viimased... 20 aastat. Ülikooli alguses tegin omale ühe. Et kui ikka päris kole külm on, saaks pähe panna. See on jäänud siiani mu toredaimaks mütsiks.

From käsitöö

Uuesti kudulainele sattudes sai ka mütse proovitud teha. Esimene triibumüts sai tuttavate peade jaoks liiga väike. Teine tuli parem, isamaalisem ka.

From käsitöö

Siis püüdsin teha lapsele peapaela. Rattakiivri alla. Aga lapse pea oli oluliselt suurem. Tegin kaunist rahvusliku mustriga ribast siis pisikesele vennalapsele mütsi.

From käsitöö

Ilm läks külmemaks, püüdsin ka mütsi kududa. Müts sai hea. Aga jälle väike. Hea ikka, et vennal palju väiksem laps on... Ja poes mütse müügil...

From käsitöö

Enda vana pea hakkas ka külmetama. Tegin omale nässu. Ei oska teda teisiti nimetada. Lihtsalt toru asemel tegin talle lühendatud ridadega kumeruse sisse. Ja laotasin õlgadele laiemalt. Iseenesest töötab küll, aga ma avastasin, et mulle ei meeldi kui pikad juuksed mantli all on. Eriti kasutuks osutus ta siis kui juuksuri juures sai pidusoeng pähe teha lastud. Nii et ei ole ka see peakate eriti kasutusel.

From käsitöö

Kuna lapse rattakiivri alla plaanitud peapael hakkas vennalapse mütsiks, oli uue rattahooaja alul ikka ka kiivri alla mütsi vaja. Tegin mütsi. Noh, kiiver hoiab teda õnneks pea küljes kinni, ilma kiivrita see kuigi hästi peas ei seisa. Aga vähemasti mahub pähe. Suur edusamm seegi.

From käsitöö

Vahelduseks oli siiski ka üks õnnestumine. Ullaneule lillemüts. Suurendasin mustrit ja täiesti ootamatult valmis paraja suurusega peakate. Ka pime kana leiab vahel tera...

From käsitöö

Õnnestumisest innustununa kudusin ka sügismütsi. Õpetuse järgi ja puha. Bareti asemel oli tulemuseks murumütsike. Selline, mis hästi kõrvadele ei ulatu. Noh, lihtsalt väheke vilu kevad- või sügisilma puhul abiks ikka. Ja sobib mantliga. Asi seegi.

From käsitöö

Talveks plaanisin teha kahekordse ja kõrvaklappidega, sellise chullo-tüüpi mütsi. Lapsele. Alustasin hoogsalt. Kuna mulle meeldib asju ühes tükis kududa, siis olin väga kaval, kavaldasin iseenda ka üle. Kõrvaklapid ei sattunud kõrvadega sugugi kohakuti ja läks harutamisele ka see üritus.

From Väike välimälu

Ega inimene ei õpi... Inimene on kangekaelne. Teeb järjekindlalt asju, mis välja ei tule. Ja hakkab juhuluuletama.

Ei kübarseppa minust saa
see sunnik, pea, on ümar.
On kahemõõtmelisena
mu maailm küllalt sügav.

Uued väljakutsed

Üldises plaanis on mul parasjagu käsil projekt "mida leidub minu riidekapis (küsimärk, hüüumärk)". Ja mida muud oskab inimene peale hakata kaunil kevadisel pühapäevahommikul kui tirida laealuselt riiulilt maa peale seal lesivad kohvrid. Looduses ja kapis valitseb ilusasti tasakaal, kahe reisimas käiva kohvri kohta oli kaks ladustamiskohvrit. Ühes olid liblikatiivad. Pildistamiseks vajavad nad natuke väärikamat valgust ja tausta kui see, mis siin keset ööd pakkuda on. Sest need on ühed väga uhked tiivad. Vanaema tegi need ükskord, kui mu ema väike oli. Musta vestikese külge on paigaldatud traadist sõrestik, millele on pingutatud värviliseks maalitud ja litritega kaunistatud marli. Nüüdseks on juba kolm põlve tütarlapsi nendega karnevalil käinud. Egas midagi, panin oravakostüümi ka sinna kohvrisse ja nimetasin ta pidulikult rekvisiitide kohvriks. Mis majapidamine see ikka ilma rekvisiitide kohvrita on, eksole. Teine kohver, see lilleline, millega ma ülikoolis käisin, on vahepeal edutatud koolitarvete majutajast käsitööde turvakoduks. Seal ootavad oma aega uueks sündida või edasi pärandatud saada natukene näritud tikitud seinavaip ja vanaemalt saadud pitse ja tikandijuppe.
Mõned uued kangajupid olid seal ka. Ja kuna ma olin hiljuti lugenud proua Marmelaadi suveseeliku(te)st, külastas mind üks mõte, mis enam ära ei läinud. Sest, noh, lõppeks, kui keeruline see ikka olla saab? Ja ükskord tuleb ju proovida. Ja seekord on ju sama hea kui kõik muud korrad. Tegemata kirjatöö muidugi põrnitses mind toanurgast. Et nagu ikka, nagu alati leian ma mooduse temast kõrvale hiilida. Aga seelikumõte ei läinud ära. Kevadhommikust oli saanud talvepäev. Talvel on väga paslik suveseelikut teha.
Haarasin siis triikraual sangast (käepidemest?) ja asusin triikima ja joonima ja lõikama. Ei, õhtuks ei saanud seelikut. Õhtuks sai 76 lapikest ja senisest veel piirituma imetluse nende üle, kes on võimelised lappidest tekke jms valmistama.



Loo moraal on tegelikult see, et oma tahtmistele tasub järele anda. Seda, et ma mõtlen paremini siis kui mu kätel mingi iseseisev tegevus on (kudumine näiteks), teadsin ma ennegi. Täna selgus, et kui kudumine soodustab süvenemist, siis õmblemisega kaasneva sebimise käigus tulevad hüplikumad, kuid see-eest värskemad mõtted ja et pliiats oli vahepeal nagunii käes, siis sai üksiti ka nurgas põrnitseva kirjatöö kondikava valmis. Homme on näha, kas see ka ilma õmblustegevuseta mõistlik paistab, aga ma ei usu, et see niisama temaga tõtt vahtides ka mõistlikum saanud oleks.

Veel üks lina

Ükskord, kunagi põhikoolis olles, sain tädilt ümmarguse kootud liniku mustri ja lõnga. Kuskil tuli viga sisse ja poolik on see siiani. Aga ilusasti tallel, võib-olla lõpetan kunagi ära ka.
Kui nüüd mõtlesin, mida tädile sünnipäevaks kinkida, siis tuli see meelde. Ja ma olin sobivasti linakudumislainel ka.

Materjaliks Eldorado Puppets, varras 3, mustriks Egeblad

Auguga tekk

Ema asus oma lõngajääke hävitama. Heegeldas neist hunniku lapikesi ja tõi mulle, koos ülejäänud jääkidega. Mina heegeldasin lapikesed kokku väikseks tekiks. Keskele jätsin augu, sealt on hea pea läbi pista, et tekki endale ümber mähkides käed vabaks jääksid. Emal on nüüd kapis rohkem ruumi, minul auguga tekk ja kotitäis lõnganutsakuid....

Aegu ammuseid

Ema alustas otsustavalt mulle laopinna pakkumise lõpetamist. Tõi mulle suure kotitäie asju, mis ligi 10 aastat juba mu vanas kapis seisid, ilma et need mulle meeldegi oleksid tulnud. Et visaku ma ise minema. Ma mõne asja viskasin ka. Ja mõnegi jätsin viskamata. Näiteks riputusaasad kardinatele, mis olid viimati ees (tavaliste konksudega) vast 11 aastat tagasi

From Väike välimälu

Kardinad iseenesest on ju ka alles. Võib-olla peaks nad kunagi valmis tegema.

Kahtlemata on igas majapidamises tarvilik väike ja natuke roostetanud plekk-karp teokarpidega.

From Väike välimälu

Küsimus, miks mind praegu ehtevalmistamine ja pärlimängud eriti ei võlu, sai ka vastuse. Ükskord juba proovisin. Ei tulnud sest suuremat. Tegelikult ma ühe kaelaehte ükskord ikka valmistasin. Vaskketist, supikondist ja iseenda juustest. Aga selle asukoht on hetkel teadmata. Küll aga olen tallele pannud peotäie muid vidinaid.

From Väike välimälu

Lõpuks näide sellest, kuidas parendamispüüd asja teinekord hullemaks teeb. Ja emal on tavaliselt õigus. Nimelt tikkisin käsitöö tunnis pildi. Roosikimp valmis, esitasin töö, sain hinde kirja. Oleks siis nii jätnud, oleks ilusa pildi saanud. Suuremat sorti nõelapadjaks või väiksemat sorti seinapildiks või miskit. Ema ja vanaema keelitasid, et tausta tegemine pole hea mõte. Aga või ma neid siis kuulasin. Ja nüüd see pilt ongi varsti juba 20 aastat poolik. Sest tausta tikkimine oli ilgelt tüütu. Ja tegelikult ei jäänud nii ilus kui ma arvasin. Aga ma ei saa öelda, et mind ei hoiatatud.

From Väike välimälu

Karbid

Viltisin kevadel kaks karpi. Nii nagu Linca õpetas.
Ühest sai suvealguse sünnipäevakink, teisest lõpuks jõulukink.

From käsitöö

Käpardi käes ei tee ka kõige vahvam fotoaparaat õige värviga pilte. Tegelikult on see hoopis heledam roheline.

Mütsike

Kampsunist üle jäänud nutsakutest otsustasin teha mütsi. Tegingi. Muster oli bareti oma. Aga mõnevõrra peenema lõnga ja peenemate varrastega sai sellest hoopiski murumüts.



Hele serv on pärast teistpidi juurde kootud, sest originaalserv kippus koledasti rullima.