Aegu ammuseid

Ema alustas otsustavalt mulle laopinna pakkumise lõpetamist. Tõi mulle suure kotitäie asju, mis ligi 10 aastat juba mu vanas kapis seisid, ilma et need mulle meeldegi oleksid tulnud. Et visaku ma ise minema. Ma mõne asja viskasin ka. Ja mõnegi jätsin viskamata. Näiteks riputusaasad kardinatele, mis olid viimati ees (tavaliste konksudega) vast 11 aastat tagasi

From Väike välimälu

Kardinad iseenesest on ju ka alles. Võib-olla peaks nad kunagi valmis tegema.

Kahtlemata on igas majapidamises tarvilik väike ja natuke roostetanud plekk-karp teokarpidega.

From Väike välimälu

Küsimus, miks mind praegu ehtevalmistamine ja pärlimängud eriti ei võlu, sai ka vastuse. Ükskord juba proovisin. Ei tulnud sest suuremat. Tegelikult ma ühe kaelaehte ükskord ikka valmistasin. Vaskketist, supikondist ja iseenda juustest. Aga selle asukoht on hetkel teadmata. Küll aga olen tallele pannud peotäie muid vidinaid.

From Väike välimälu

Lõpuks näide sellest, kuidas parendamispüüd asja teinekord hullemaks teeb. Ja emal on tavaliselt õigus. Nimelt tikkisin käsitöö tunnis pildi. Roosikimp valmis, esitasin töö, sain hinde kirja. Oleks siis nii jätnud, oleks ilusa pildi saanud. Suuremat sorti nõelapadjaks või väiksemat sorti seinapildiks või miskit. Ema ja vanaema keelitasid, et tausta tegemine pole hea mõte. Aga või ma neid siis kuulasin. Ja nüüd see pilt ongi varsti juba 20 aastat poolik. Sest tausta tikkimine oli ilgelt tüütu. Ja tegelikult ei jäänud nii ilus kui ma arvasin. Aga ma ei saa öelda, et mind ei hoiatatud.

From Väike välimälu