Sekretär

Olin juba mõnda aega mõtelnud, et tahaks omale kirjutuslauda, aga suurt ei tahaks või hoopis puhvetit või kummutit, aga kirjutuslauda ikka ka, aga hästi pisikest jne. Vaatasin ringi siin ja seal, kas miski mind inspireerib kui ükspäev nägin osta.ee-s sekretäri. Pisikest. Mõõtsin ja mõlgutasin ja aina enam hakkas tunduma, et just seda mul ongi vaja. Ja nii ma ta ära ostsingi.

Ajahammas on teda siit-sealt natukene purenud. Eriti palju on purenud klapi alumisest servast. Küllap seepärast, et niiskuse käes pole klapp enam hästi käinud ja siis on seda jõuga siiski avatud ja spoonile liiga tehtud. Ja muidu ka siit-sealt kratsitud ja kraabitud. 

Lakk oli seekord mingit eriliselt tugevat sorti. Kui sisu sai puhtaks mingit uut lakieemaldit kasutades ja üsna lihtsalt, siis muu osa sai ikka jällegi kraaprauaga ära kraabitud. Aga lõpuks tema puhtaks sai ja selle näritud serva asemele sai pandud spooniriba, sest nende hambajälgede parandamine oleks ikka väga tüütu olnud. 

Õnneks mujalt polnudki väga vaja midagi paigata. Oleks ju võinud, aga seekord läks nii, et siia-sinna jäid väiksed armid. Lihvimine ja lakkimine, šellakit 6 kihti pintsliga ja siis vähemalt 3, aga pigem enam kihti poleerpalliga. Sest kui töö paistab otsa saama hakkavat, siis on ju vaja vahelihvi käigus kogemata sellised jutid tõmmata, et tuleb ikka põhjalikult uuesti lihvida ja lakkida. Ja siis sai kogemata toetatud äsjalakitud detaili servale ja sinna seeläbi kummikindajälg jäetud ja jälle lihv ja lakk ja... 

Aga lõpuks sai suuremad kriimud likvideeritud ja otsustatud, et on valmis. 

Tooliloo õnnelik lõpp

Ehk siis ikka needsamad toolid, millest siin ja siin juba juttu on olnud. Mina olen aeglane inimene. Sestap võttiski kogu see lugu aega septembrist märtsini. Ja siis veel juuli keskpaigani, et kirja saada. Aga no vähemasti polnud mingit muret sellega, kuidas veeta kolmapäeva õhtud. Eks ikka Nikerdajates.

Edasi sai nii, et põhjad said vatiiniga pehmendatud...

... ja vana voodilinaga kaetud. Niiviisi on puhta riidega pärast puhtam ja lihtsam majandada. Ja kui juhtub, et pealmine riie ära kulub, siis ei hakka kohe sodi välja tikkuma.

Pärast seda polnudki muud kui õige riie ümber klammerdada ja toolipõhjad valmis. Pisikese ruuduga kangas ajab silme eest virvendama, aga vast väga kiiva ei kiskunud see kangas. Nurgad on muidugi saatanast, elu oleks palju lihtsam kui selliseid nurki ei peaks kangaga katma. Ja kui neid nurki on 5*4 ja teoorias peaksid need kõik ühesugused välja nägema, siis pole meeleheide kaugel. Aga noh, lõpuks sai seegi riit valmis. 

Puitosad kokku liimitud, aeg peitsida. Ma olin omast arust kaval ja vaatasin enne originaallaki maha võtmist värvikaardilt peitsi valmis.

Peitsisin.

Ja nentisin, et sellist värvi nad alguses nüüd küll ei olnud. Mis värvi täpselt olid, ei oska öelda, aga igatahes olid tüki tumedamad kui juresoleval pildil näha.

Ei leidnud ma värvikaardilt õiget värvi, võtsin südame rindu ja katsetasin. Et mis saab kui võtta must peits ja seda veega lahjendada. Seekord vedas, lahjendatud must tumedal tammel oligi see, mida vaja. Lakk, seekord mööblilakk, peale (vasakul on lakiga, paremal peitsiga) ja tundus, et saaga hakkab õnnelikult lõpule jõudma. 

Aga tühjagi. Tooli lakkimine on ju igavene tüütus, kohti, kus voolama saab hakata, on kole palju. No eks ta hakkas ka. Ja mis siis muud kui jälle liivapaber kätte ja vahelihv ja jälle lakk ja ...

... ja lõpuks enam ei viitsi. Ja tuleb võtta vastu otsus, et nüüd atab küll. No ja eks siis aitabki.

Ja siis ongi valmis :)