Saturday, July 20, 2013

Tooliloo õnnelik lõpp

Ehk siis ikka needsamad toolid, millest siin ja siin juba juttu on olnud. Mina olen aeglane inimene. Sestap võttiski kogu see lugu aega septembrist märtsini. Ja siis veel juuli keskpaigani, et kirja saada. Aga no vähemasti polnud mingit muret sellega, kuidas veeta kolmapäeva õhtud. Eks ikka Nikerdajates.

Edasi sai nii, et põhjad said vatiiniga pehmendatud...


... ja vana voodilinaga kaetud. Niiviisi on puhta riidega pärast puhtam ja lihtsam majandada. Ja kui juhtub, et pealmine riie ära kulub, siis ei hakka kohe sodi välja tikkuma.


Pärast seda polnudki muud kui õige riie ümber klammerdada ja toolipõhjad valmis. Pisikese ruuduga kangas ajab silme eest virvendama, aga vast väga kiiva ei kiskunud see kangas. Nurgad on muidugi saatanast, elu oleks palju lihtsam kui selliseid nurki ei peaks kangaga katma. Ja kui neid nurki on 5*4 ja teoorias peaksid need kõik ühesugused välja nägema, siis pole meeleheide kaugel. Aga noh, lõpuks sai seegi riit valmis. 


Puitosad kokku liimitud, aeg peitsida. Ma olin omast arust kaval ja vaatasin enne originaallaki maha võtmist värvikaardilt peitsi valmis.


Peitsisin.


Ja nentisin, et sellist värvi nad alguses nüüd küll ei olnud. Mis värvi täpselt olid, ei oska öelda, aga igatahes olid tüki tumedamad kui juresoleval pildil näha.


Ei leidnud ma värvikaardilt õiget värvi, võtsin südame rindu ja katsetasin. Et mis saab kui võtta must peits ja seda veega lahjendada. Seekord vedas, lahjendatud must tumedal tammel oligi see, mida vaja. Lakk, seekord mööblilakk, peale (vasakul on lakiga, paremal peitsiga) ja tundus, et saaga hakkab õnnelikult lõpule jõudma. 


Aga tühjagi. Tooli lakkimine on ju igavene tüütus, kohti, kus voolama saab hakata, on kole palju. No eks ta hakkas ka. Ja mis siis muud kui jälle liivapaber kätte ja vahelihv ja jälle lakk ja ...



... ja lõpuks enam ei viitsi. Ja tuleb võtta vastu otsus, et nüüd atab küll. No ja eks siis aitabki.

Ja siis ongi valmis :)

No comments:

Post a Comment