Friday, February 8, 2019

Minu esimesed ruudulised

Kui ma oma kööki remontisin, sai pliiditagune sein lihtsalt üle värvitud kuniks tuleb mõni hea mõte, millega või kuidas seda katta. Hea mõte tuli Lissaboni tänavatel jalutades. Mulle meeldisid niiväga  nii azulejodega kaetud majad kui ka must-valgetest kividest mustrisse laotud sillutisega tänavad.



Ilusaid mustrilisi plaate kohvris koju tassida ei tundunud realistlik. Ja mustreid on nii plaju ja pind nii väike ja üldse... Nii jäi aastateks pähe mõlkuma mõte teha see tagasein must-valgetest kivikestest. Aegajalt mõtlesin, mis see võiks olla, ehituspoodi sattudes käisin ikka ka plaadiosakonnas nillimas, mida sellist pakutakse, millest saaks sedasorti seina teha. Ma arvan, et ma ei kasutanud sellest mõeldes kordagi sõna mosaiik. Aga ükski kujund ei kõnetanud ja kuidagi ei saanud selle asjaga minema. 

Kuniks tabasin end mõttelt, et Lissaboni tänavad võivad ju toredad olla, aga meil siin on meie enda mustrid. Võtsin riiulist Kihnu Roosi kindakirjade raamatu, mis mind ennegi aidanud, ja seal on ju ometi lehekülgede viisi ilusaid kahevärvilisi mustreid. Ehituspoes müüdi ka musta-valgekirjut klaasmosaiiki. Joonistasin õhinal mustreid, koukisin ostetud klaasmosaiigi tükikesed alusvõrgu küljest lahti ja jäin jälle jänni. Nuputasin, mis ma nuputasin, aga ega mul head mõtet ei tulnud, kuidas need tükikesed ilusti mustrina sinna seina saada. Eriti arvestades asjaolu, et mul ei tule ka joonlauaga sirgete joonte tõmbamine kuigi hästi välja. 

Internet on, teadagi, imeline ja seekord juhatas see mind Kalamaja mosaiigistuudiosse. Võtsin oma mõtted kaasa ja läksin kohale umbes sellise jutuga, et tahaks teha, aga täpselt ei tea, mida ja täpselt ei tea, kuidas. Mosaiigistuudios võeti mind avasüli vastu, kiideti ideed heaks, lohutati sellega, et sirged jooned on üle hinnatud ja asusime vaikselt pusima. Kuna mu valmis varutud tükikesed esimesel korral suure ähmiga maha jäid, siis tegin esimeseks näpuharjutuseks ja töövõtetega tutvumiseks ühe väikse küünlahoidiku.


Sai selgeks, et mu mõte on teostatav. Muster sai parajamaks joonistatud, katsetatud mitmeid töövõtteid ja abivahendeid sirgete ridade ja ühtlaste vuugivahede saamiseks. Jäi veel üks oluline kunstiline küsimus. Mis värvi teha vuugid? Must ega valge ei tundunud kumbki hea. Hall? Ei tundunud nagu ka päris see. Aga põrand on ju sinine, seega tuli mõte teha sinised vuugid. Igaks juhuks tegin proovilapiks ühe kuumaaluse ja jäin tulemusega rahule. 


Oli aeg sättida vineertahvlile kile alla ruudulise kaustiku lehed, mõõta välja majakad, kinnitada alusvõrk ja hakata tükikesi mustri järgi võrgule liimima...


Mosaiik valmis laotud, oli vaja see kuidagi seina külge saada. Selleks tuli juhendaja mulle külla, õpetas natuke plaatimise algtõdesid ja saigi sein plaaditud ja vuugitud. 


Mosaiikimine on üks ütlemata teraapiline tegevus. Ja Kalamaja mosaiigistuudio üks ütlemata mõnus koht. 

Saturday, September 1, 2018

Kergekäelistest lubadustest

Nii umbes viis aastat tagasi leidis laps vist H&M valikust heegeldatud jaki ja teatas, et tal ON seda VAJA. Ja mina, lollike, teatasin, et ma võin ise ka talle sellise teha. Laps on mulle sattunud selline kindlameelne, hea mitu aastat küsis iga natukese aja tagant, et noh, kus tema jakk on. Kuniks ma lõpuks võtsin end kätte ja hakkasin tegema. Sobilik muster leidus lõpuks ühest itaaliakeelsest blogist. Lõngaks sai valitud Drops Muskat, mida kulus täpselt 11 tokki ehk 550 grammi. Esiti jäi kaelus liiga suur ja jakk kippus õlgadelt maha libisema, sellest seljal kaeluses selline... teistsugune muster.

Kui jakk valmis sai, kiideti see heaks ja võeti kohe Sardiiniasse kaasa... Seegi oli juba üle-eelmisel suvel. Ohh, küll aeg lendab...




Sunday, February 18, 2018

Sokid

Lõng teadmata päritolu villane. Kulus nii valget kui ka halli 50 grammi. Varras 2,5.
Õpetus ja sääreosa muster siit. Jalapealne muster nr 102 Kihnu Roosi kindakirjade raamatust.


Saturday, April 8, 2017

Topised

Mulle on meeltmööda uneteadlaste seisukoht, et voodi olgu ainult magamiseks. Aga vahel, õnneks küll väga harva, juhtub nii, et et uni ei tule. Või läheb mingil põhjusel valel ajal ära. Siis võiks ju näiteks raamatut lugeda kuni ta jälle tuleb. Või tuleb päästev äratuskell. Aga voodis külitades jääb küünarnukk valusaks. Ja pea- või seljatoe asemel on mul voodipeatsis õõtsuv riiul, mille vastu end küll toetada ei saa. Voodi kõrval olev sein on ju jällegi külm ja kõva.
Kuna voodis istumine ja selja toetamine polnud sugugi akuutne probleem, ma sellega ka ei tegelenud.  Kuniks viimatisel IKEA retkel jäi silma, et seina äärde lükatud kušeti kohale oli seinale pandud köögireeling, mille küljes rippusid diivanipadjad. Ja oligi lihtsast kušetist saanud seljatoega diivan. Mõistsin, et sellist lahendust on mullegi vaja. Lisaks hakkas mõte keerlema selle ümber, et riidekapis võtavad terve riiulijao ruumi ära parasjagu kasutuses mitteolevad tekid ja padjad. Mõtlesin ja mõtlesin, kuidas neid ripp-patju konstrueerida nii, et need oleksid ilusad, nende sees saaks hoiustada tekke ja patju ja ma tuleksin nende õmblemisega toime. Tuli kuskilt otsast lihtsustama hakata. Ja äkitselt plahvatas, et riputada saab riidepuid. Ja riidepuu peal ripuvad ju riided. Sageli nööpidega!
Paistab, et olen hea laps olnud, jõuluvana tõi mulle jupi mööblitoru ja kaks triiksärki, mis pääsesid seeläbi triiksärgimaale tagasiminekust. Õmblesin särgid alt kinni, toppisin tekid ja padjad neile kõhtu ja riputasin ilusti puu peale rippuma ja koos puuga voodi kõrvale toru külge.
Tadaa, seljatugi missugune :)
Ja kui meel on kurb, saab neid kaissu võtta. Ja kui meel on must, siis maksahaagi anda :p



Sunday, November 22, 2015

Moosi-moosi-moosi ja teed

1800 g kivideta mirabelle
2,5 dl vett
1 kg suhkrut
600 g puhastatud õunu sektoritena
2 dl vett

Puhastatud mirabellid 2,5 dl veega potti ja keeta kuni on pehmed, lisada suhkur ja keeta kuni vahtu ei tule. Õunasektorid koos veega ahjuvormi fooliumi alla ja ahju kuniks õunad muutuvad pehmeks. Ja kui nad sinna ahju olude sunnil kohe pikemaks ajaks jätta, siis muutuvad ise püreeks. Segada õunasodi mirabellimoosiga segi ja suristada saumikseriga püreeks.





Thursday, December 26, 2013

Totaalne muutumine: köök

Et köök ikkagi sel aastal lõpuks päris valmis sai, on kohane see ka sel aastal veel siia kirja panna. Niisiis, kolisin sisse sellisesse kööki. No ei saa öelda, et kööki ei ole.


Hirmsad laminaatriiulid said küll esimese asjana likvideeritud. Rohkem polnudki seal suurt lõhkuda...


...sestap sai seda ruumi kiirelt eesmärgipäraselt kasutama hakata. Erinevalt suuremast osast ülejäänud korterist, kus on asju korduvalt ühest nurgast teise tõstetud. Amplituud jääb järjest väiksemaks, aga tuleb tunnistada, et kõik asjad ei ole veel oma lõplikku kohta leidnud. 


Küll aga vaevas mind kõik see aeg küsimus, mis oli küll selle meistrimehe peas, kes paigaldas selle tööpinna...

 ...ja konstrueeris sellise kapi. Tõsi, kui uks käiks teistpidi, oleks seda tõesti veel ebamugavam kasutada.  Selline hea kitsas ja sügav kapp oli ka. Suurt hulka küpsetuspaberi rulle on seal ilmselt päris tore ladustada. Aga ma ei suutnud ka välja mõelda, miks mul küll peaks olema kapitäis küpsetuspaberit.


Linoleumil polnud iseenesest viga, on palju palju koledamaid, aga see oli ühest kohast katki ja pakketeibiga plaasterdatud. 

Niisiis küpses veendumus, et ka köök vajab värskendust. Selleks, et elu poleks igav, toimus köögi remont lapse sünnipäeva ajal. Ehk külalisi vastu võttes oli köök sellises seisus. Olgu öeldud, et õnneks oli külaliste hulgas ka see, kes järgmistel päevadel köögimööbli paika sättis.


Uuenduskuur tähendas seda, et kõik sai köögist välja tõstetud, seinad valgeks värvitud ja maha pandud uus põrandakate. See on ikka uskumatu, kui palju kui koledaid põrandakatteid on poes müügil. Ma pole kunagi päris aru saanud, miks ma peaksin maha panema plastmassi, millele on parkett peale joonistatud.  Plastmassi võlu ju see ongi, minu meelest, et see võib olla ükskõik, mis värvi ja mustriga. Aga vat, poes on mitukümmend erinevat parketiimitatsiooni, üks koledam kui teine. Olin juba peaaegu lootuse kaotanud, aga õnneks oli viimases kohas, kuhu vaatasin, müügil kaunis sinine põrandakate. Ja kuna, nagu selgub, inimesed ei armasta ühevärvilisi siniseid põrandaid, ka poole odavam kui kõik need jubedad parketiimitatsioonid. Ütleme nii, et oli minu õnnepäev :)

 Köögikapid tulid IKEAst ja töötasapind on liimpuidust. Ja niiviisi oli see köök pikka aega peaaegu valmis. Peaaegu sellepärast, et mulle tundus see pliidikõrvane sein ikka kangesti lage, aga kõigepealt võttis jupp aega aega, et välja mõelda, mida ma sinna tahaksin ja siis läks veel pikalt aega enne kui see mõte teostatud sai.


Algselt seinas olnud riiulid olid küll koledad, aga et neid oli seal palju, siis on seinas palju auke, kuhu näiteks pilte riputada :) 

Kui väiksed riiulid olid juba kuid oodanud, et keegi need seina paneks, võtsime vennanaisega rõduremontijaist siia jäänud akudrelli ja püüdsime riiuleid paigaldada. Tulemuseks oli see, et mitu nädalat oli keset seina erakordselt narmendavate servadega jube auk. Sest selgus, et akudrell sobib siiski rohkem kruvide keeramiseks kui aukude puurimiseks. Ilmselt oli ka aku natuke nõrk ja vale kuuseis.



Aga ükskord koitis ka see päev kui oli meeles väikevenda paluda, et ta mulle korraliku puuriga külla tuleks ja pärast paar tundi mässamist olidki lõpuks riiulid seinas ja Jube Auk peidetud...


... ja seega ka köögi remont lõppenuks loetud. Töötasapind tahaks küll juba uuesti lihvimist ja õlitamist...


Lisaks tuleb ära märkida see, et detsembris pakkisin lõpuks lahti ka kaks viimast kolimiskasti. Kaks ja kolmveerand aastat pärast kolimist. Mitte et mul nüüd enam toas kaste poleks, on ikka, aga need on teise taseme kastid, ehk korra lahti pakitud asjadest osa ootab kastides riidekapi saabumist. Loodetavasti pole see aeg enam väga kaugel. Aga see on juba üks teine jutt.


Wednesday, July 24, 2013

Sekretär

Olin juba mõnda aega mõtelnud, et tahaks omale kirjutuslauda, aga suurt ei tahaks või hoopis puhvetit või kummutit, aga kirjutuslauda ikka ka, aga hästi pisikest jne. Vaatasin ringi siin ja seal, kas miski mind inspireerib kui ükspäev nägin osta.ee-s sekretäri. Pisikest. Mõõtsin ja mõlgutasin ja aina enam hakkas tunduma, et just seda mul ongi vaja. Ja nii ma ta ära ostsingi.


Ajahammas on teda siit-sealt natukene purenud. Eriti palju on purenud klapi alumisest servast. Küllap seepärast, et niiskuse käes pole klapp enam hästi käinud ja siis on seda jõuga siiski avatud ja spoonile liiga tehtud. Ja muidu ka siit-sealt kratsitud ja kraabitud. 


Lakk oli seekord mingit eriliselt tugevat sorti. Kui sisu sai puhtaks mingit uut lakieemaldit kasutades ja üsna lihtsalt, siis muu osa sai ikka jällegi kraaprauaga ära kraabitud. Aga lõpuks tema puhtaks sai ja selle näritud serva asemele sai pandud spooniriba, sest nende hambajälgede parandamine oleks ikka väga tüütu olnud. 


Õnneks mujalt polnudki väga vaja midagi paigata. Oleks ju võinud, aga seekord läks nii, et siia-sinna jäid väiksed armid. Lihvimine ja lakkimine, šellakit 6 kihti pintsliga ja siis vähemalt 3, aga pigem enam kihti poleerpalliga. Sest kui töö paistab otsa saama hakkavat, siis on ju vaja vahelihvi käigus kogemata sellised jutid tõmmata, et tuleb ikka põhjalikult uuesti lihvida ja lakkida. Ja siis sai kogemata toetatud äsjalakitud detaili servale ja sinna seeläbi kummikindajälg jäetud ja jälle lihv ja lakk ja... 

Aga lõpuks sai suuremad kriimud likvideeritud ja otsustatud, et on valmis.