Võtab aega, mis ta võtab, aga aega ta võtab...

Vaatasin just, et alustasin riidekapi parandustöid septembri lõpus. Nüüdseks on vastikum töö möödas ehk kõik tükid on lakist puhtaks tehtud, kõige jämedama liivapaberiga üle lihvitud ja spooni katkised kohad paigatud. Nüüd veel kaks korda lihvida, siis peitsida ja siis lakkida-lakkida-lakkida-lihvida-lakkida-lakkida-poleerida....

Aeg lendab

Tihedam peohooaeg lõppes jaanuaris juba, sünnipäevaga. Ja sünnipäevalapse erisoov oli kassikujuline tort. Olge oma soovidega ettevaatlikud, need võivad täide minna....

Mardi küüned külmetavad, Mardi varbad valutavad

4,5/7

Ma ei saa nüüd vist enam öelda, et mul ei ole riidekappi. Sest ma olen ta ju enda omaks kuulutanud ja tema eelmisest kodust ära toonud. See, et minu asjad jätkuvalt kastides ja riidekapp teel on, pole ju ses mõttes oluline. No ja kui päris aus olla, siis osad tema jupid on ju juba siin minu kodus ka. Riiulid ja tagasein, näiteks. Ülejäänud osad võtsin aga kaenlasse ja läksin Nikerdajate juurde neid ravima. Sest spoon on siit-sealt ära ja tundus hea mõte see ära parandada kui see kapp juba juppideks on.

"Enne" pilt jäi jälle tegemata. Aga mõned pildid tööprotsessist on telefoni sees. Kui ma välja nuputan, kuidas ma need sealt kätte saan, siis võib neid isegi näha. Praegu panen selle siia kirja selleks, et fikseerida, et viisin kapi kohale 28. septembril, vist. Nüüdseks olen käinud kohal kolm korda, ühelgi korral pole õnnestunud kohal viibida kõik kolm tundi ja tänaseks olen saanud lihvimisvalmiks, ehk vana laki maha, seitsmest detailist neljal ja poolel. Pole just kõige kiirem tempo, aga tuleb mööblimeistritele au anda, vana lakk on paks ja tõhus.

Sokid ja riiulid

Septembri alguses käisin natuke Portugalis. Et see üks kauge koht on ja reis sinna tubli pool päeva kestab, võtsin kudumise ligi. Minnes ikka kudusin, aga kohapeal oli olemine nii tegus, et kudumiseks mahti polnud ja tagasi tulles oli keha nii väsinud ja muljeid nii palju, et kogu tagasitee läks aklimatiseeumisele. Mitte et seegi oleks kuigi edukas olnud. Igatahes sai seal alustatud ja kodus edasi kootud üks sokk. Aga pahkluu ümber jäi kuidagi lotendama teine, ei meeldinud mulle see.



Neljapäeval oli tegus seminaripäev. Hommikul kell 10 lõin silmad üles ja õhtuks oli jälle pool sokki valmis. Kui mul tuleb käed rüpes pikalt istuda ja kuulata, siis ma jään lihtsalt magama. Kudumine aitab, käed on töös ja hoiavad vaimu ka vähe virgema. Sel korral teadsin ka pahkluuni jõudes ettevaatlikum olla, mu meelest istub teine paremini kui esimene.




Mis kokkuvõttes tähendab, et kaks poolikut sokki on ikka parem kui üks poolik sokk, eksole. Et ilmateade veel väga kohe väga külma ei luba, siis on vast nende vormistamiseks natuke aega.



Aga pole ma ka ainult jalad seinal logelenud. Eile värvisin juba suvel laiali lammutatud tooli tükke...



... ja kasutasin viimast kaunist sügisilma välitöödeks. Ehk lihvisin rõdul tulevase esikuriiuli plaate...



... ja õhtul tegin duširuumist maalritöökoja, kus plaadid üle peitsida.



Ma jätkuvalt ei armasta männipuitu. Metsana on mänd palju ägedam kui puitdetailina. Vastikult pehme ja kollane. Aga ma väga loodan, et lähiajal saabub päev kui ma leian endas jõudu ja pealehakkamist need jupid ka teistkordselt üle peitsida. Ja õlitada. Ja küll siis algab aega...

Leia 10 erinevust

Rohkem pildikesi pealinnast on siin.

L'été Indien

From Kuldne sügis 2011

.

Või siis niiviisi.