Topised

Mulle on meeltmööda uneteadlaste seisukoht, et voodi olgu ainult magamiseks. Aga vahel, õnneks küll väga harva, juhtub nii, et et uni ei tule. Või läheb mingil põhjusel valel ajal ära. Siis võiks ju näiteks raamatut lugeda kuni ta jälle tuleb. Või tuleb päästev äratuskell. Aga voodis külitades jääb küünarnukk valusaks. Ja pea- või seljatoe asemel on mul voodipeatsis õõtsuv riiul, mille vastu end küll toetada ei saa. Voodi kõrval olev sein on ju jällegi külm ja kõva.
Kuna voodis istumine ja selja toetamine polnud sugugi akuutne probleem, ma sellega ka ei tegelenud.  Kuniks viimatisel IKEA retkel jäi silma, et seina äärde lükatud kušeti kohale oli seinale pandud köögireeling, mille küljes rippusid diivanipadjad. Ja oligi lihtsast kušetist saanud seljatoega diivan. Mõistsin, et sellist lahendust on mullegi vaja. Lisaks hakkas mõte keerlema selle ümber, et riidekapis võtavad terve riiulijao ruumi ära parasjagu kasutuses mitteolevad tekid ja padjad. Mõtlesin ja mõtlesin, kuidas neid ripp-patju konstrueerida nii, et need oleksid ilusad, nende sees saaks hoiustada tekke ja patju ja ma tuleksin nende õmblemisega toime. Tuli kuskilt otsast lihtsustama hakata. Ja äkitselt plahvatas, et riputada saab riidepuid. Ja riidepuu peal ripuvad ju riided. Sageli nööpidega!
Paistab, et olen hea laps olnud, jõuluvana tõi mulle jupi mööblitoru ja kaks triiksärki, mis pääsesid seeläbi triiksärgimaale tagasiminekust. Õmblesin särgid alt kinni, toppisin tekid ja padjad neile kõhtu ja riputasin ilusti puu peale rippuma ja koos puuga voodi kõrvale toru külge.
Tadaa, seljatugi missugune :)
Ja kui meel on kurb, saab neid kaissu võtta. Ja kui meel on must, siis maksahaagi anda :p

Kõik minu pardikesed...

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb meenutada eelmise aasta märtsi. Kui ma sain pr. Marmelaadist inspireeritud ja leidsin kapist kangaid ja neile käärid sisse lõin. Täis otsustavust teha endale suveseelik. Ma ettenägelikult ei täpsustanud, millise suve.

Oleks olnud tõeline üllatus kui ma oleksingi märtsis alustatud seeliku sama aasta suveks valmis saanud. Tark ei torma, teadagi. Aga isegi kui ei torma, saab vahel mõistus otsa. Aasta tagasi oligi kõik mõistus mõneks ajaks ära kulutatud. Ei mõistnud mina sirgetest ribadest kaares värvlit välja võluda.

Laagerdusid tükid edasi. Järgmine, ehk tänavune, suvi hakkas ka lähemale tulema. Ega ma seelikut ei unustanud. Isegi kolides oli ühe suure kasti peale kirjutatud POOLIK SEELIK. Kolimisabilistele tegi see miskipärast nalja. No ega mul siis kastitäis seelikut polnud, seal oli palju muud kraami ka, aga tundus, et seelikut ei tohi silmist lasta. Nüüd mul pole muidugi enam aimugi, mis seal kastis veel on, sest ka seeliku võtsin ma ühel heal päeval sealt välja.

Sest mind oli külastanud Üks Mõte.

Kõigepealt tegin mõned lapitekiplokid, aga siis läks mõte uitama ja aprikoos oli ju teinud kauni õpetuse ja kangaid olin ka suure hunniku kokku otsinud ja noh, teadagi, kui keeruline see ikka olla saab... Ja nii see jälle läks... Lõikasin veel hulga lappe ja kaunistasin kodu lipukestega.



Siinkohal eraldi tänu neile, kes lapitekiteemas kinnitasid, et lapid võib kokku õmmelda ühes jorus, niiti vahepeal katkestamata. Sest mullusuvel ma seda ei teadnud ja neid korralikult kinnitatud õmblustega lappe, mida ma eelmisel suvel suure hoolega kokku olin õmmelnud, oli nüüd kole tüütu lahti harutada. Aga harutatud nad said ja pärast lipukesi oli järgmiseks ajutiseks kujunduselemendiks toatäis ribasid.



Pärast seda alles läks lõbusaks. Seda seelikut oli ikka kole palju. Ma isegi mõõtsin need ribad ära ja kirjutasin kuskile üles. Kuskile väga kindlasse kohta.



Järgmine harjutus oli aluääre sirgeks ajamine. Tädi on elus mitmeidki keerulisi õmblustöid teinud. Aga seda seelikut vaatas, vaatas, arvas, et ma olen selle valesti kokku õmmelnud, püüdis sellele siiski joonlauaga läheneda, ent heitus ja mul ei jäänudki muud üle kui serv vaba käega lihtsalt enam-vähem ühtlaseks lõigata. Sirge olemisega pole sel serval vähimatki pistmist. Seda võin ma küll kinnitada.
Igatahes, võttis aega, mis ta võttis, aga aega ta võttis ja ei läinudki rohkem kui poolteist aastat, et üks seelik valmis saada.



Tagantjärele tarkus muidugi ütleb, et poleks pruukinud selle krookimisega nii hoogu minna. Tulemus on selline, et täiskuuöödel Tirooli karjusneiuks käia sobib hästi, aga muul ajal...



Mis pardikestesse puutub, siis kuna Tartu Abakhanis oli valge broderiipitsi valik äärmiselt piiratud, et mitte öelda olematu, tulid serva pardikesed. Viis ja pool meetrit pardikesi.

Üksi kodus...

Kogu aeg ju ka kastidega tuuseldada ei jaksa. Saatsin lapse suvepuhkusele, leidsin üles õmblustarvikud. Hakkasin Isetegija koostegemise raames lapitekiplokke tegema. Vanaema päranduse hulgas oli ka karpide viisi juba valmis lõigatud lapitöö lappe. Mõtlesin, et peaks tehnikaga tutvuma ja natuke harjutama. No ei saa öelda, et see mul väga hästi välja tuleks. Mul on raskusi juba sirgete servadega tükkide välja lõikamisega, rääkimata nende sirgest ja täpsest kokku õmblemisest. Ent sellest hoolimata olen ma kolm lapikest valmis saanud. Natuke kööbakad. Ja kui vilunumad raporteerivad, et neil kulub ühe ploki tegemiseks pool tundi, siis ma alla kolme ei saa kuidagi.
Positiivne on see, et tekkis vajadus otsida üles mõned kangad, mis omakorda sundis natuke esikukappi koristama, et need üles leida. Üksiti on selle tulemusel esikukapis paar prügikotti vähem, ent toanurgas üks kast rohkem.
Igatahes on esimesed kolm lapikest sellised.

Esimene:

Teine:

Kolmas:

Täna oli plaanis järgmine lapp käsile võtta. Aga vahepeal külastas mind üks mõte. Ja mõte oli järjekindel ja ei läinud ära. Ei jäänudki muud üle kui hakata mõtet ellu viima. Tulemuseks oli selline asi. Esialgu. Ma loodan, et tast saab ikka asisem asi ükskord. Kuna tugitool ja diivanilaud on üks ebaergonoomilisemaid kohti õmblustöö tegemiseks, siis selg ei pidanud lihtsalt kauem vastu.

Kostüümidraama

Paar nädalat tagasi saabus lapsuke koolist teatega, et 25. novembril on kadrikarneval. Küsisin siis ettevaatlikult, et kas kostüümi on ka vaja ja nii. No siis muidugi selgus, et on. Kassikostüümi. Ja et on kadrikareval, siis valge kassi kostüümi.
Iiiiik!
Ärge kunagi küsige küsimusi, mille puhul te pole päris kindlad, et vastust kuulda tahate...
Aga tegu tehtud, sõna lendu lastud ja meeltesegaduses lapsukesele lubatud.

Niipalju suutsin endale siiski kindlaks jääda, et mingist karvasest asjast ma seda tegema ei hakka. Tuleb karvutu kass seekord.
Oravanahka õmmeldes oli terve elamine karvu täis.

From käsitöö

See vasakpoolne on minu oravake.

Kuna aga kassid ja oravad on sarnased loomad, eksole, koukisin kapipõhjast välja oravanaha lõike. (Ja ma oleksin olnud suures hädas kui oleksin võtnud kuulda mõistuse häält ja lõike minema visanud tookord. Arvates, et ega ma rohkem oravanahku ikka õmblema ei pea). Ajasin oravanaha lapsukesele selga (jajaa, see on mõistagi alles. Rekvisiitide kohvris.) ja sain teada seda, mida oligi arvata, et kasvamine on toimunud ainult pikkusesse, mitte laiusesse. Lapsevanemana teeb see mind mõnevõrra murelikuks, aga tol hetkel tundsin siirast rõõmu sellest, et lõiget oli vaja ainult pikemaks, mitte laiemaks joonistada.

Et karnevaliriideid kantakse umbes üks kord, siis on nende peal hea õmblemist harjutada. Sest mul näeb sisemine pool ikka nurjatu välja ja ma arvan, et ma kasutan töövõtteid, mida klassikaline õmbluskunst ette ei näe.

Igatahes valmis ta sai. Pildid on sellised sellepärast, et modell püüdis võtta samu poose kui kass. Magav kass, mitte surnud kass nagu teise pildi järgi võiks arvata.





Hommikul kohmas laps, et ta loodab, et ta teistest liiga erinev pole. Mismõttes, uurisin. Et kui teised on lihtsalt kadrijooksmisriietes... Ja nagu sageli juhtub, oli ka seekord lapsukesel õigus. Tõepoolest oli ta olnud ainus, kel sedasorti kostüüm. Aga õnneks saime draamata, ise ta sellist tahtis...

Väiksed sammud

Märtsis polnud ma kirjutanud veel ühtegi magistritööd ega õmmelnud ühtki lapitööd. Kirjutama oli elu küll sundinud varemgi, õmblema vähem, kuid need ettevõtmised olid mõlemad uued ja võimete piire kompavad.
Kirjatöö on tänaseks.... esitatud, mitte valmis. Kas saab sooritatud ka elu viimane eksam ja soperdus ära kaitstud, seda näitab lähem nädal. Õnneks on sõpru, kes ulatavad abikäe ja -pea. Ka siinkohal neile tuhat tänu.
Lapitöö on olnud iseseisvam ettevõtmine. Ja vahepeal rahulikult kotis oma aega oodanud. Laagerdunud. Valmis polnud ta siiski iseseisvalt saanud. Imelik. Pärast kirjatöötaagast vabanemist koukisin ta jälle välja. No lappidest on nüüd saanud ribad. Aga kuidas neist tükkidest seelik peaks saama?

Uued väljakutsed

Üldises plaanis on mul parasjagu käsil projekt "mida leidub minu riidekapis (küsimärk, hüüumärk)". Ja mida muud oskab inimene peale hakata kaunil kevadisel pühapäevahommikul kui tirida laealuselt riiulilt maa peale seal lesivad kohvrid. Looduses ja kapis valitseb ilusasti tasakaal, kahe reisimas käiva kohvri kohta oli kaks ladustamiskohvrit. Ühes olid liblikatiivad. Pildistamiseks vajavad nad natuke väärikamat valgust ja tausta kui see, mis siin keset ööd pakkuda on. Sest need on ühed väga uhked tiivad. Vanaema tegi need ükskord, kui mu ema väike oli. Musta vestikese külge on paigaldatud traadist sõrestik, millele on pingutatud värviliseks maalitud ja litritega kaunistatud marli. Nüüdseks on juba kolm põlve tütarlapsi nendega karnevalil käinud. Egas midagi, panin oravakostüümi ka sinna kohvrisse ja nimetasin ta pidulikult rekvisiitide kohvriks. Mis majapidamine see ikka ilma rekvisiitide kohvrita on, eksole. Teine kohver, see lilleline, millega ma ülikoolis käisin, on vahepeal edutatud koolitarvete majutajast käsitööde turvakoduks. Seal ootavad oma aega uueks sündida või edasi pärandatud saada natukene näritud tikitud seinavaip ja vanaemalt saadud pitse ja tikandijuppe.
Mõned uued kangajupid olid seal ka. Ja kuna ma olin hiljuti lugenud proua Marmelaadi suveseeliku(te)st, külastas mind üks mõte, mis enam ära ei läinud. Sest, noh, lõppeks, kui keeruline see ikka olla saab? Ja ükskord tuleb ju proovida. Ja seekord on ju sama hea kui kõik muud korrad. Tegemata kirjatöö muidugi põrnitses mind toanurgast. Et nagu ikka, nagu alati leian ma mooduse temast kõrvale hiilida. Aga seelikumõte ei läinud ära. Kevadhommikust oli saanud talvepäev. Talvel on väga paslik suveseelikut teha.
Haarasin siis triikraual sangast (käepidemest?) ja asusin triikima ja joonima ja lõikama. Ei, õhtuks ei saanud seelikut. Õhtuks sai 76 lapikest ja senisest veel piirituma imetluse nende üle, kes on võimelised lappidest tekke jms valmistama.



Loo moraal on tegelikult see, et oma tahtmistele tasub järele anda. Seda, et ma mõtlen paremini siis kui mu kätel mingi iseseisev tegevus on (kudumine näiteks), teadsin ma ennegi. Täna selgus, et kui kudumine soodustab süvenemist, siis õmblemisega kaasneva sebimise käigus tulevad hüplikumad, kuid see-eest värskemad mõtted ja et pliiats oli vahepeal nagunii käes, siis sai üksiti ka nurgas põrnitseva kirjatöö kondikava valmis. Homme on näha, kas see ka ilma õmblustegevuseta mõistlik paistab, aga ma ei usu, et see niisama temaga tõtt vahtides ka mõistlikum saanud oleks.