Uued väljakutsed

Üldises plaanis on mul parasjagu käsil projekt "mida leidub minu riidekapis (küsimärk, hüüumärk)". Ja mida muud oskab inimene peale hakata kaunil kevadisel pühapäevahommikul kui tirida laealuselt riiulilt maa peale seal lesivad kohvrid. Looduses ja kapis valitseb ilusasti tasakaal, kahe reisimas käiva kohvri kohta oli kaks ladustamiskohvrit. Ühes olid liblikatiivad. Pildistamiseks vajavad nad natuke väärikamat valgust ja tausta kui see, mis siin keset ööd pakkuda on. Sest need on ühed väga uhked tiivad. Vanaema tegi need ükskord, kui mu ema väike oli. Musta vestikese külge on paigaldatud traadist sõrestik, millele on pingutatud värviliseks maalitud ja litritega kaunistatud marli. Nüüdseks on juba kolm põlve tütarlapsi nendega karnevalil käinud. Egas midagi, panin oravakostüümi ka sinna kohvrisse ja nimetasin ta pidulikult rekvisiitide kohvriks. Mis majapidamine see ikka ilma rekvisiitide kohvrita on, eksole. Teine kohver, see lilleline, millega ma ülikoolis käisin, on vahepeal edutatud koolitarvete majutajast käsitööde turvakoduks. Seal ootavad oma aega uueks sündida või edasi pärandatud saada natukene näritud tikitud seinavaip ja vanaemalt saadud pitse ja tikandijuppe.
Mõned uued kangajupid olid seal ka. Ja kuna ma olin hiljuti lugenud proua Marmelaadi suveseeliku(te)st, külastas mind üks mõte, mis enam ära ei läinud. Sest, noh, lõppeks, kui keeruline see ikka olla saab? Ja ükskord tuleb ju proovida. Ja seekord on ju sama hea kui kõik muud korrad. Tegemata kirjatöö muidugi põrnitses mind toanurgast. Et nagu ikka, nagu alati leian ma mooduse temast kõrvale hiilida. Aga seelikumõte ei läinud ära. Kevadhommikust oli saanud talvepäev. Talvel on väga paslik suveseelikut teha.
Haarasin siis triikraual sangast (käepidemest?) ja asusin triikima ja joonima ja lõikama. Ei, õhtuks ei saanud seelikut. Õhtuks sai 76 lapikest ja senisest veel piirituma imetluse nende üle, kes on võimelised lappidest tekke jms valmistama.



Loo moraal on tegelikult see, et oma tahtmistele tasub järele anda. Seda, et ma mõtlen paremini siis kui mu kätel mingi iseseisev tegevus on (kudumine näiteks), teadsin ma ennegi. Täna selgus, et kui kudumine soodustab süvenemist, siis õmblemisega kaasneva sebimise käigus tulevad hüplikumad, kuid see-eest värskemad mõtted ja et pliiats oli vahepeal nagunii käes, siis sai üksiti ka nurgas põrnitseva kirjatöö kondikava valmis. Homme on näha, kas see ka ilma õmblustegevuseta mõistlik paistab, aga ma ei usu, et see niisama temaga tõtt vahtides ka mõistlikum saanud oleks.