Saturday, March 27, 2010

Ei kübarseppa minust saa...

Koolivaheaeg algas järjekordse mütsiäpardusega. Miskipärast äparduvad mütsid teiste kuduesemetega võrreldes oluliselt tihedamini.
Ise ei kanna ma mütsi vast viimased... 20 aastat. Ülikooli alguses tegin omale ühe. Et kui ikka päris kole külm on, saaks pähe panna. See on jäänud siiani mu toredaimaks mütsiks.
From käsitöö


Uuesti kudulainele sattudes sai ka mütse proovitud teha. Esimene triibumüts sai tuttavate peade jaoks liiga väike. Teine tuli parem, isamaalisem ka.
From käsitöö


Siis püüdsin teha lapsele peapaela. Rattakiivri alla. Aga lapse pea oli oluliselt suurem. Tegin kaunist rahvusliku mustriga ribast siis pisikesele vennalapsele mütsi.
From käsitöö


Ilm läks külmemaks, püüdsin ka mütsi kududa. Müts sai hea. Aga jälle väike. Hea ikka, et vennal palju väiksem laps on... Ja poes mütse müügil...
From käsitöö


Enda vana pea hakkas ka külmetama. Tegin omale nässu. Ei oska teda teisiti nimetada. Lihtsalt toru asemel tegin talle lühendatud ridadega kumeruse sisse. Ja laotasin õlgadele laiemalt. Iseenesest töötab küll, aga ma avastasin, et mulle ei meeldi kui pikad juuksed mantli all on. Eriti kasutuks osutus ta siis kui juuksuri juures sai pidusoeng pähe teha lastud. Nii et ei ole ka see peakate eriti kasutusel.
From käsitöö


Kuna lapse rattakiivri alla plaanitud peapael hakkas vennalapse mütsiks, oli uue rattahooaja alul ikka ka kiivri alla mütsi vaja. Tegin mütsi. Noh, kiiver hoiab teda õnneks pea küljes kinni, ilma kiivrita see kuigi hästi peas ei seisa. Aga vähemasti mahub pähe. Suur edusamm seegi.
From käsitöö


Vahelduseks oli siiski ka üks õnnestumine. Ullaneule lillemüts. Suurendasin mustrit ja täiesti ootamatult valmis paraja suurusega peakate. Ka pime kana leiab vahel tera...
From käsitöö


Õnnestumisest innustununa kudusin ka sügismütsi. Õpetuse järgi ja puha. Bareti asemel oli tulemuseks murumütsike. Selline, mis hästi kõrvadele ei ulatu. Noh, lihtsalt väheke vilu kevad- või sügisilma puhul abiks ikka. Ja sobib mantliga. Asi seegi.
From käsitöö


Talveks plaanisin teha kahekordse ja kõrvaklappidega, sellise chullo-tüüpi mütsi. Lapsele. Alustasin hoogsalt. Kuna mulle meeldib asju ühes tükis kududa, siis olin väga kaval, kavaldasin iseenda ka üle. Kõrvaklapid ei sattunud kõrvadega sugugi kohakuti ja läks harutamisele ka see üritus.
From Väike välimälu


Ega inimene ei õpi... Inimene on kangekaelne. Teeb järjekindlalt asju, mis välja ei tule. Ja hakkab juhuluuletama.

Ei kübarseppa minust saa
see sunnik, pea, on ümar.
On kahemõõtmelisena
mu maailm küllalt sügav.

3 comments:

  1. üks reha lamas heinamaal,
    ma mööda läksin temast,
    polnd isu peale astuda,
    ma aru saanud veast...
    ma 10 korda astusin
    ja valus oli laup -
    siis nüüdsest endal laususin
    teen rehaga üks kaup:
    las lamab pulgad vastu maad
    ja mina vaikselt astun ka...

    ReplyDelete
  2. :DD
    Koomikud.

    Mina, muide, ei tee ühtegi mütsi kord või mitu harutamata, aga see on selle töö juures nii tavaline, et ma pean seda protsessi loomulikuks osaks.

    ReplyDelete