Thursday, December 26, 2013

Totaalne muutumine: köök

Et köök ikkagi sel aastal lõpuks päris valmis sai, on kohane see ka sel aastal veel siia kirja panna. Niisiis, kolisin sisse sellisesse kööki. No ei saa öelda, et kööki ei ole.


Hirmsad laminaatriiulid said küll esimese asjana likvideeritud. Rohkem polnudki seal suurt lõhkuda...


...sestap sai seda ruumi kiirelt eesmärgipäraselt kasutama hakata. Erinevalt suuremast osast ülejäänud korterist, kus on asju korduvalt ühest nurgast teise tõstetud. Amplituud jääb järjest väiksemaks, aga tuleb tunnistada, et kõik asjad ei ole veel oma lõplikku kohta leidnud. 


Küll aga vaevas mind kõik see aeg küsimus, mis oli küll selle meistrimehe peas, kes paigaldas selle tööpinna...

 ...ja konstrueeris sellise kapi. Tõsi, kui uks käiks teistpidi, oleks seda tõesti veel ebamugavam kasutada.  Selline hea kitsas ja sügav kapp oli ka. Suurt hulka küpsetuspaberi rulle on seal ilmselt päris tore ladustada. Aga ma ei suutnud ka välja mõelda, miks mul küll peaks olema kapitäis küpsetuspaberit.


Linoleumil polnud iseenesest viga, on palju palju koledamaid, aga see oli ühest kohast katki ja pakketeibiga plaasterdatud. 

Niisiis küpses veendumus, et ka köök vajab värskendust. Selleks, et elu poleks igav, toimus köögi remont lapse sünnipäeva ajal. Ehk külalisi vastu võttes oli köök sellises seisus. Olgu öeldud, et õnneks oli külaliste hulgas ka see, kes järgmistel päevadel köögimööbli paika sättis.


Uuenduskuur tähendas seda, et kõik sai köögist välja tõstetud, seinad valgeks värvitud ja maha pandud uus põrandakate. See on ikka uskumatu, kui palju kui koledaid põrandakatteid on poes müügil. Ma pole kunagi päris aru saanud, miks ma peaksin maha panema plastmassi, millele on parkett peale joonistatud.  Plastmassi võlu ju see ongi, minu meelest, et see võib olla ükskõik, mis värvi ja mustriga. Aga vat, poes on mitukümmend erinevat parketiimitatsiooni, üks koledam kui teine. Olin juba peaaegu lootuse kaotanud, aga õnneks oli viimases kohas, kuhu vaatasin, müügil kaunis sinine põrandakate. Ja kuna, nagu selgub, inimesed ei armasta ühevärvilisi siniseid põrandaid, ka poole odavam kui kõik need jubedad parketiimitatsioonid. Ütleme nii, et oli minu õnnepäev :)

 Köögikapid tulid IKEAst ja töötasapind on liimpuidust. Ja niiviisi oli see köök pikka aega peaaegu valmis. Peaaegu sellepärast, et mulle tundus see pliidikõrvane sein ikka kangesti lage, aga kõigepealt võttis jupp aega aega, et välja mõelda, mida ma sinna tahaksin ja siis läks veel pikalt aega enne kui see mõte teostatud sai.


Algselt seinas olnud riiulid olid küll koledad, aga et neid oli seal palju, siis on seinas palju auke, kuhu näiteks pilte riputada :) 

Kui väiksed riiulid olid juba kuid oodanud, et keegi need seina paneks, võtsime vennanaisega rõduremontijaist siia jäänud akudrelli ja püüdsime riiuleid paigaldada. Tulemuseks oli see, et mitu nädalat oli keset seina erakordselt narmendavate servadega jube auk. Sest selgus, et akudrell sobib siiski rohkem kruvide keeramiseks kui aukude puurimiseks. Ilmselt oli ka aku natuke nõrk ja vale kuuseis.



Aga ükskord koitis ka see päev kui oli meeles väikevenda paluda, et ta mulle korraliku puuriga külla tuleks ja pärast paar tundi mässamist olidki lõpuks riiulid seinas ja Jube Auk peidetud...


... ja seega ka köögi remont lõppenuks loetud. Töötasapind tahaks küll juba uuesti lihvimist ja õlitamist...


Lisaks tuleb ära märkida see, et detsembris pakkisin lõpuks lahti ka kaks viimast kolimiskasti. Kaks ja kolmveerand aastat pärast kolimist. Mitte et mul nüüd enam toas kaste poleks, on ikka, aga need on teise taseme kastid, ehk korra lahti pakitud asjadest osa ootab kastides riidekapi saabumist. Loodetavasti pole see aeg enam väga kaugel. Aga see on juba üks teine jutt.


No comments:

Post a Comment