Thursday, October 21, 2010

Kuidas meil siin siis läheb...

Pärast seda kui Vilniuse lennujaama check-ini tütarlaps oli imestunud minu kahtluse peale, kas lennuk Pariisi ikka lendab ja käsipagasi 2-kilose ülekaalu peale lootusrikkalt küsinud, ega mul juhuslikult laptopi kotis pole, sest kui see välja võtta, siis ju pole kott ülekaalus (aga me ei võtnud ja proovinud, vaid leppisime kokku, et mul on 2-kilone laptop seal kotis), läbisime turvakontrolli koos pooleliitrise veepudeliga, mille olemasolu ma juba unustada olin jõudnud. Nagu ei tahtnud nad näha mu laptopi, piisas neile ka teadmisest, et see vedelik, mis mu kotis on, on veepudel.
Lennujaama kohvikus selgus, et mu kodust leitud ühelitised pangatähed on nii vanad, et need polegi enam kasutuses, kuna aga tegemist oli ühe inimtühjema lennujaamaga, kus mul kunagi on õnnestunud viibida, siis lustisime jupp aega kohvikutibiga ja vahetasime mu mündipudi suurema nimiväärtusega müntideks.
Pariisi jõudes ootasin manifesteerijaid ja liiklusseisakuid ja mida kõike. Tegelikkuses ei paistnud siin mingit erilist melu. Lennujaamarong sõitis küll ainult Põhjavaksalini, aga kuna meil polnudki plaanis sellega kaugemale sõita, ei seganud ka see meid kuidagi. Üksiti püstitasin isikliku Roissy lennujaamast väljumise kiirusrekordi, olles täpselt tund pärast maandumist juba rongis. Sellele aitas tõenäoliselt kaasa asjaolu, et meil oli ainult käsipagas ja kindlasti see, et täiesti juhuslikult leidsime väga ruttu mingid nurgatagused liftid, millega sai terminalidevahelisele rongile.
Edasi läks kõik sama edukalt (sest tehnilise rikke tõttu jäi natukeseks tunnelisse kinni eelmine rong, mitte meie oma) ja jõudsime ilusti INALCO praktilise eesti keele tundi :) Teele jäi näiteks ka kohalike kommunistide pesa.



Tund toimus õnneks majas sees, mitte sellises ajutises õppeklassis



Koduteel nägime siiski ka midagi, mida seostada pensionireformivastastega, nimelt bensiinisaba.
Õhtusöögi käigus õpetasime Marianne pulkadega makarone sööma ja selgus, et talle väga maitsevad kohalike jaapanlaste kanavardad. Järgmisel päeval tunnistas ta söödavaks ka nende riisi sojakastmega :)



Eile viisime ellu ainsa konkreetse plaani, mis meil siiatulles oli, läksime trepist Eiffeli torni. Õnneks saab trepist ainult teise platvormini, mis on isegi juba sama kui kõndida 43. korrusele, tippu tuleb siiski liftiga sõita. Süsteemse inimesena nõudis Marianne kõigi infotahvlite läbi töötamist, miska saime teada palju kasutuid fakte (näiteks, et torni ehitamiseks kulus 2 500 000 neeti). Lisameelelahutusena turnis mööda torni ohtralt töömehi, kes paistsid seda parasjagu värvivat (ja nagu me teada saime, värvitakse torn üle iga 7 aasta tagant ja viimasel ajal loodushoiu mõttes pliivaba värviga). Õhtul ehmatasime Eesti saatkonnas kirjandusõhtul kohalikke, kelle maailmas lapsed korralikult kapis kinni on ja kindlasti ei käi sedasorti üritustel. Aga pRantslane on pRantslane, ehmatusest hoolimata kudistas mõni julgem Mariannet kõrva tagant ja kiitis tema juukseid. Olime selleks ajaks juba vestelnud nii kohaliku saiamüüja kui saatkonnalähedase võileivamüüjaga (ega me palju rohkemate inimestega polnudki sel päeval mingit asja ajanud) ja läbinud teemad, et küll on ilusad juuksed ja mis keelt me omavahel räägime ja kas Eestis on praegu siis koolivaheaeg. Võeh.

Täna jalutasime siin kohalikus Levallois' linnakeses ringi, tutvusime pargi ja kaubandusega. Nägime õunakoorijat, mis on kohaliku ajalehe andmeil võlunud juba tuhandeid kohalikke ja mina soetasin omale mantli. Mantlimüüja muidugi ei saanud ka jätta märkimata, et Marianne näeb välja nagu Claudia Schiffer...

Pargis käitumise reeglid on siinkandis sellised.

1 comment:

  1. ma paluksin nüüd ruttu järge...
    reisid on alati toredad, onju:)

    ReplyDelete