Tikrikook

Pangetäie tikrite realiseerimiseks on üks kook küll vaid pisku, aga alguseks asi seegi. 

Kuna ühtki spetsiaalset tikrikoogi retsepti, mis oleks kohe kõnetanud, ette ei jäänud, siis võtsin aluseks selle  Nami-nami lihtsa marjapiruka retsepti, kus asendasin rõõsa koore piimaga ja margariini võiga. Publiku soovil tegin peale ka puru.

Tulemus on mõnusalt hapukas, hea jäätisega söömiseks. Punaste tikritega jääks ilmselt ilusam.

Tainas:

1 muna

1 dl suhkrut

1 dl piima

0,5 dl sulatatud võid

2 dl nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

Kate:

tikreid
50 g külma võid

50 g pruuni suhkrut

70 g jahu

heldelt kardemoni

Sega muna suhkruga, lisa piim ja sulavõi ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Vala vormi (mul oli 26 cm diameetriga ümmargune vorm), kata tikritega ja puista peale puruseks näpitud või, suhkur jahu ja kardemon.

Antiiklõngast kampsun

See ei ole tegelikult päris koroonakampsun, sest alustasin selle kampsuni tegemist juba jaanuaris kui ma kodus haige olin. Aga tõsi on, et need tunnid ööpäevast, mis muidu kulusid tööle ja koju sõitmisele, olid nüüd kudumiseks kasutada. Mõttes oli midagi sellist mõlkunud kaua, haigena kodus konutamine aitas lõpuks tegudeni jõuda. Üksiti püüan ellu viia ka projekti "koome ära", ehk leida mõtte teostamiseks materjal oma lõngavarudest ja leida olemasolevatele lõngadele sobilik rakednus. Häda on ju selles, et neid ajaloolisi lõngu pole kuskilt juurde ostma minna kui lõng saab otsa enne kui rõivatükk valmis.

See valge lõng on kuuldavasti villavahetusest minu vanavanaema lammaste villa vastu saadud lõng. Oleks väga hea pitssalli lõng, aga paraku on ebakvaliteetne, jämedus on väga varieeruv. Olen sellest püüdnud kududa, aga tulemus on väga ebaühtlane. See sinine jällegi on ilmselt minu lapsepõlves (või kui uskuda markeeringut God 74, siis enne seda) kuskilt kätte sadud välismaa lõng. Täissünteetiline! Tundus, et kui need kaks kõrvuti võtta, võiks saada tulemuse, mis on soe ja hoiab vormi. Natuke oli hirmus ka mõelda, et lõngad ca 50 aastat oma aega oodanud ja nüüd ma võtan ja teen neist sellise kampsuni. Millest pole üldse teadagi, millise, ega seda, kas see päriselt ka välja tuleb. Olin vaadanud internetist selliste ringselt kootud kampsunite pilte ja ükski polnud nagu päris see. Sestap tuli kampsun ise konstrueerida. 

Hakkasin keskelt minema, kasvatades igal ringil 8 silmust. Muster nr 8 raamatust Pitsilised koekirjad.

Kui ring oli nii suur, et sektorid 3 ja 6 olid jõudnud õlgadeni, võtsin 3. ja 6. sektori silmused abivardale ja lõin järgmisel ringil samapalju silmuseid uuesti üles ja jätkasin ringselt kudumist kuni hõlmad eest kinni ulatusid. Servaga oli kõige keerulisem, mind oli sellist kampsunit kudumast tagasi hoidnud see, et mulle tegelikult ei meeldi, et tagasi pöörduv krae näeb teistsugune välja. Ehk leiutasin pikalt sinna sellist serva, mis oleks mõlemalt poolt ühesugune. Mingi pitsivariandi isegi leiutasin, aga rahul ma sellega ikka polnud. Kui aga häda oli kõige suuem, jäi juhuslikult ette see artikkel https://www.interweave.com/article/knitting/guide-reversible-knit-cables/ ja tundus põnev proovida. Pitsilise kampsuni serva selline paks palmik pole tegelikult minu esimene eelistus, aga kuna ühtki paremat mõtet ka ei tulnud, siis jäi nii. Selline kahepoolne palmik on aja-ja lõngamahukas ettevõtmine, aga tulemus mulle meeldib. Palmiku kudusin ristipidi põhisoale kohe külge. Selleks lõin heegelketi abil üles 22 silmust (2+2*(3+3+3) + 2) ja igal sissepoole suunduval real tõstsin viimase serva silmuse üle järjekordse põhiosa silmuse. Kui ring täis sai, harutasin heegelketi silmuste ümbert ära ja silmasin ülemise ja alumise kihi eraldi kokku SIIT leitud õpetuse järgi. 

Käiste kudumiseks korjasin õla pealt 4 silmust ülesloodud silmustest ja 4 abivardalt ja kudusin edasi-tagasi kehaosa mustrit, korjates iga rea lõpus käeaugu servast ühe silmuse juurde. Jätkasin nii kuni kummastki servast oli korjata veel 8 silmust ja korjasin parempidisel! real viimased 16 silmust korraga ning jätkasin ringselt kudumist. Nende viimaste 16 silmuse ulatuses kudusin käe alla lihtsalt parempoolset kudet. Igal 5. real kahandasin käe all 2 silmust, kududes kaks parempidi kokku ja tõstes ühe üle nende. Kui käis oli meelepärase laiusega, lakkasin käe all kahandamast ja kui käis oli soovitud pikkusega, lisasin ka käise otsa palmikust kätise. 

Lõnga kulus kokku 350 grammi ja aega ca 80 tundi. Varras nr 5.

Pildistamises pole ma kuigi osav, aga poseerimises olen veel nõrgem, seega pidi laps modellitöö enda teha võtma. 

Minu esimesed ruudulised

Kui ma oma kööki remontisin, sai pliiditagune sein lihtsalt üle värvitud kuniks tuleb mõni hea mõte, millega või kuidas seda katta. Hea mõte tuli Lissaboni tänavatel jalutades. Mulle meeldisid niiväga  nii azulejodega kaetud majad kui ka must-valgetest kividest mustrisse laotud sillutisega tänavad.

Ilusaid mustrilisi plaate kohvris koju tassida ei tundunud realistlik. Ja mustreid on nii plaju ja pind nii väike ja üldse... Nii jäi aastateks pähe mõlkuma mõte teha see tagasein must-valgetest kivikestest. Aegajalt mõtlesin, mis see võiks olla, ehituspoodi sattudes käisin ikka ka plaadiosakonnas nillimas, mida sellist pakutakse, millest saaks sedasorti seina teha. Ma arvan, et ma ei kasutanud sellest mõeldes kordagi sõna mosaiik. Aga ükski kujund ei kõnetanud ja kuidagi ei saanud selle asjaga minema. 

Kuniks tabasin end mõttelt, et Lissaboni tänavad võivad ju toredad olla, aga meil siin on meie enda mustrid. Võtsin riiulist Kihnu Roosi kindakirjade raamatu, mis mind ennegi aidanud, ja seal on ju ometi lehekülgede viisi ilusaid kahevärvilisi mustreid. Ehituspoes müüdi ka musta-valgekirjut klaasmosaiiki. Joonistasin õhinal mustreid, koukisin ostetud klaasmosaiigi tükikesed alusvõrgu küljest lahti ja jäin jälle jänni. Nuputasin, mis ma nuputasin, aga ega mul head mõtet ei tulnud, kuidas need tükikesed ilusti mustrina sinna seina saada. Eriti arvestades asjaolu, et mul ei tule ka joonlauaga sirgete joonte tõmbamine kuigi hästi välja. 

Internet on, teadagi, imeline ja seekord juhatas see mind Kalamaja mosaiigistuudiosse. Võtsin oma mõtted kaasa ja läksin kohale umbes sellise jutuga, et tahaks teha, aga täpselt ei tea, mida ja täpselt ei tea, kuidas. Mosaiigistuudios võeti mind avasüli vastu, kiideti ideed heaks, lohutati sellega, et sirged jooned on üle hinnatud ja asusime vaikselt pusima. Kuna mu valmis varutud tükikesed esimesel korral suure ähmiga maha jäid, siis tegin esimeseks näpuharjutuseks ja töövõtetega tutvumiseks ühe väikse küünlahoidiku.

Sai selgeks, et mu mõte on teostatav. Muster sai parajamaks joonistatud, katsetatud mitmeid töövõtteid ja abivahendeid sirgete ridade ja ühtlaste vuugivahede saamiseks. Jäi veel üks oluline kunstiline küsimus. Mis värvi teha vuugid? Must ega valge ei tundunud kumbki hea. Hall? Ei tundunud nagu ka päris see. Aga põrand on ju sinine, seega tuli mõte teha sinised vuugid. Igaks juhuks tegin proovilapiks ühe kuumaaluse ja jäin tulemusega rahule. 

Oli aeg sättida vineertahvlile kile alla ruudulise kaustiku lehed, mõõta välja majakad, kinnitada alusvõrk ja hakata tükikesi mustri järgi võrgule liimima...

Mosaiik valmis laotud, oli vaja see kuidagi seina külge saada. Selleks tuli juhendaja mulle külla, õpetas natuke plaatimise algtõdesid ja saigi sein plaaditud ja vuugitud. 

Mosaiikimine on üks ütlemata teraapiline tegevus. Ja Kalamaja mosaiigistuudio üks ütlemata mõnus koht. 

Kergekäelistest lubadustest

Nii umbes viis aastat tagasi leidis laps vist H&M valikust heegeldatud jaki ja teatas, et tal ON seda VAJA. Ja mina, lollike, teatasin, et ma võin ise ka talle sellise teha. Laps on mulle sattunud selline kindlameelne, hea mitu aastat küsis iga natukese aja tagant, et noh, kus tema jakk on. Kuniks ma lõpuks võtsin end kätte ja hakkasin tegema. Sobilik muster leidus lõpuks ühest itaaliakeelsest blogist. Lõngaks sai valitud Drops Muskat, mida kulus täpselt 11 tokki ehk 550 grammi. Esiti jäi kaelus liiga suur ja jakk kippus õlgadelt maha libisema, sellest seljal kaeluses selline... teistsugune muster.

Kui jakk valmis sai, kiideti see heaks ja võeti kohe Sardiiniasse kaasa... Seegi oli juba üle-eelmisel suvel. Ohh, küll aeg lendab...

Sokid

Lõng teadmata päritolu villane. Kulus nii valget kui ka halli 50 grammi. Varras 2,5.

Õpetus ja sääreosa muster siit. Jalapealne muster nr 102 Kihnu Roosi kindakirjade raamatust.

Topised

Mulle on meeltmööda uneteadlaste seisukoht, et voodi olgu ainult magamiseks. Aga vahel, õnneks küll väga harva, juhtub nii, et et uni ei tule. Või läheb mingil põhjusel valel ajal ära. Siis võiks ju näiteks raamatut lugeda kuni ta jälle tuleb. Või tuleb päästev äratuskell. Aga voodis külitades jääb küünarnukk valusaks. Ja pea- või seljatoe asemel on mul voodipeatsis õõtsuv riiul, mille vastu end küll toetada ei saa. Voodi kõrval olev sein on ju jällegi külm ja kõva.
Kuna voodis istumine ja selja toetamine polnud sugugi akuutne probleem, ma sellega ka ei tegelenud.  Kuniks viimatisel IKEA retkel jäi silma, et seina äärde lükatud kušeti kohale oli seinale pandud köögireeling, mille küljes rippusid diivanipadjad. Ja oligi lihtsast kušetist saanud seljatoega diivan. Mõistsin, et sellist lahendust on mullegi vaja. Lisaks hakkas mõte keerlema selle ümber, et riidekapis võtavad terve riiulijao ruumi ära parasjagu kasutuses mitteolevad tekid ja padjad. Mõtlesin ja mõtlesin, kuidas neid ripp-patju konstrueerida nii, et need oleksid ilusad, nende sees saaks hoiustada tekke ja patju ja ma tuleksin nende õmblemisega toime. Tuli kuskilt otsast lihtsustama hakata. Ja äkitselt plahvatas, et riputada saab riidepuid. Ja riidepuu peal ripuvad ju riided. Sageli nööpidega!
Paistab, et olen hea laps olnud, jõuluvana tõi mulle jupi mööblitoru ja kaks triiksärki, mis pääsesid seeläbi triiksärgimaale tagasiminekust. Õmblesin särgid alt kinni, toppisin tekid ja padjad neile kõhtu ja riputasin ilusti puu peale rippuma ja koos puuga voodi kõrvale toru külge.
Tadaa, seljatugi missugune :)
Ja kui meel on kurb, saab neid kaissu võtta. Ja kui meel on must, siis maksahaagi anda :p

Moosi-moosi-moosi ja teed

1800 g kivideta mirabelle
2,5 dl vett
1 kg suhkrut
600 g puhastatud õunu sektoritena
2 dl vett

Puhastatud mirabellid 2,5 dl veega potti ja keeta kuni on pehmed, lisada suhkur ja keeta kuni vahtu ei tule. Õunasektorid koos veega ahjuvormi fooliumi alla ja ahju kuniks õunad muutuvad pehmeks. Ja kui nad sinna ahju olude sunnil kohe pikemaks ajaks jätta, siis muutuvad ise püreeks. Segada õunasodi mirabellimoosiga segi ja suristada saumikseriga püreeks.