Totaalne muutumine: köök

Et köök ikkagi sel aastal lõpuks päris valmis sai, on kohane see ka sel aastal veel siia kirja panna. Niisiis, kolisin sisse sellisesse kööki. No ei saa öelda, et kööki ei ole.

Hirmsad laminaatriiulid said küll esimese asjana likvideeritud. Rohkem polnudki seal suurt lõhkuda...

...sestap sai seda ruumi kiirelt eesmärgipäraselt kasutama hakata. Erinevalt suuremast osast ülejäänud korterist, kus on asju korduvalt ühest nurgast teise tõstetud. Amplituud jääb järjest väiksemaks, aga tuleb tunnistada, et kõik asjad ei ole veel oma lõplikku kohta leidnud. 

Küll aga vaevas mind kõik see aeg küsimus, mis oli küll selle meistrimehe peas, kes paigaldas selle tööpinna...

 ...ja konstrueeris sellise kapi. Tõsi, kui uks käiks teistpidi, oleks seda tõesti veel ebamugavam kasutada.  Selline hea kitsas ja sügav kapp oli ka. Suurt hulka küpsetuspaberi rulle on seal ilmselt päris tore ladustada. Aga ma ei suutnud ka välja mõelda, miks mul küll peaks olema kapitäis küpsetuspaberit.

Linoleumil polnud iseenesest viga, on palju palju koledamaid, aga see oli ühest kohast katki ja pakketeibiga plaasterdatud. 

Niisiis küpses veendumus, et ka köök vajab värskendust. Selleks, et elu poleks igav, toimus köögi remont lapse sünnipäeva ajal. Ehk külalisi vastu võttes oli köök sellises seisus. Olgu öeldud, et õnneks oli külaliste hulgas ka see, kes järgmistel päevadel köögimööbli paika sättis.

Uuenduskuur tähendas seda, et kõik sai köögist välja tõstetud, seinad valgeks värvitud ja maha pandud uus põrandakate. See on ikka uskumatu, kui palju kui koledaid põrandakatteid on poes müügil. Ma pole kunagi päris aru saanud, miks ma peaksin maha panema plastmassi, millele on parkett peale joonistatud.  Plastmassi võlu ju see ongi, minu meelest, et see võib olla ükskõik, mis värvi ja mustriga. Aga vat, poes on mitukümmend erinevat parketiimitatsiooni, üks koledam kui teine. Olin juba peaaegu lootuse kaotanud, aga õnneks oli viimases kohas, kuhu vaatasin, müügil kaunis sinine põrandakate. Ja kuna, nagu selgub, inimesed ei armasta ühevärvilisi siniseid põrandaid, ka poole odavam kui kõik need jubedad parketiimitatsioonid. Ütleme nii, et oli minu õnnepäev :)

 Köögikapid tulid IKEAst ja töötasapind on liimpuidust. Ja niiviisi oli see köök pikka aega peaaegu valmis. Peaaegu sellepärast, et mulle tundus see pliidikõrvane sein ikka kangesti lage, aga kõigepealt võttis jupp aega aega, et välja mõelda, mida ma sinna tahaksin ja siis läks veel pikalt aega enne kui see mõte teostatud sai.

Algselt seinas olnud riiulid olid küll koledad, aga et neid oli seal palju, siis on seinas palju auke, kuhu näiteks pilte riputada :) 

Kui väiksed riiulid olid juba kuid oodanud, et keegi need seina paneks, võtsime vennanaisega rõduremontijaist siia jäänud akudrelli ja püüdsime riiuleid paigaldada. Tulemuseks oli see, et mitu nädalat oli keset seina erakordselt narmendavate servadega jube auk. Sest selgus, et akudrell sobib siiski rohkem kruvide keeramiseks kui aukude puurimiseks. Ilmselt oli ka aku natuke nõrk ja vale kuuseis.

Aga ükskord koitis ka see päev kui oli meeles väikevenda paluda, et ta mulle korraliku puuriga külla tuleks ja pärast paar tundi mässamist olidki lõpuks riiulid seinas ja Jube Auk peidetud...

... ja seega ka köögi remont lõppenuks loetud. Töötasapind tahaks küll juba uuesti lihvimist ja õlitamist...

Lisaks tuleb ära märkida see, et detsembris pakkisin lõpuks lahti ka kaks viimast kolimiskasti. Kaks ja kolmveerand aastat pärast kolimist. Mitte et mul nüüd enam toas kaste poleks, on ikka, aga need on teise taseme kastid, ehk korra lahti pakitud asjadest osa ootab kastides riidekapi saabumist. Loodetavasti pole see aeg enam väga kaugel. Aga see on juba üks teine jutt.

Sekretär

Olin juba mõnda aega mõtelnud, et tahaks omale kirjutuslauda, aga suurt ei tahaks või hoopis puhvetit või kummutit, aga kirjutuslauda ikka ka, aga hästi pisikest jne. Vaatasin ringi siin ja seal, kas miski mind inspireerib kui ükspäev nägin osta.ee-s sekretäri. Pisikest. Mõõtsin ja mõlgutasin ja aina enam hakkas tunduma, et just seda mul ongi vaja. Ja nii ma ta ära ostsingi.

Ajahammas on teda siit-sealt natukene purenud. Eriti palju on purenud klapi alumisest servast. Küllap seepärast, et niiskuse käes pole klapp enam hästi käinud ja siis on seda jõuga siiski avatud ja spoonile liiga tehtud. Ja muidu ka siit-sealt kratsitud ja kraabitud. 

Lakk oli seekord mingit eriliselt tugevat sorti. Kui sisu sai puhtaks mingit uut lakieemaldit kasutades ja üsna lihtsalt, siis muu osa sai ikka jällegi kraaprauaga ära kraabitud. Aga lõpuks tema puhtaks sai ja selle näritud serva asemele sai pandud spooniriba, sest nende hambajälgede parandamine oleks ikka väga tüütu olnud. 

Õnneks mujalt polnudki väga vaja midagi paigata. Oleks ju võinud, aga seekord läks nii, et siia-sinna jäid väiksed armid. Lihvimine ja lakkimine, šellakit 6 kihti pintsliga ja siis vähemalt 3, aga pigem enam kihti poleerpalliga. Sest kui töö paistab otsa saama hakkavat, siis on ju vaja vahelihvi käigus kogemata sellised jutid tõmmata, et tuleb ikka põhjalikult uuesti lihvida ja lakkida. Ja siis sai kogemata toetatud äsjalakitud detaili servale ja sinna seeläbi kummikindajälg jäetud ja jälle lihv ja lakk ja... 

Aga lõpuks sai suuremad kriimud likvideeritud ja otsustatud, et on valmis. 

Tooliloo õnnelik lõpp

Ehk siis ikka needsamad toolid, millest siin ja siin juba juttu on olnud. Mina olen aeglane inimene. Sestap võttiski kogu see lugu aega septembrist märtsini. Ja siis veel juuli keskpaigani, et kirja saada. Aga no vähemasti polnud mingit muret sellega, kuidas veeta kolmapäeva õhtud. Eks ikka Nikerdajates.

Edasi sai nii, et põhjad said vatiiniga pehmendatud...

... ja vana voodilinaga kaetud. Niiviisi on puhta riidega pärast puhtam ja lihtsam majandada. Ja kui juhtub, et pealmine riie ära kulub, siis ei hakka kohe sodi välja tikkuma.

Pärast seda polnudki muud kui õige riie ümber klammerdada ja toolipõhjad valmis. Pisikese ruuduga kangas ajab silme eest virvendama, aga vast väga kiiva ei kiskunud see kangas. Nurgad on muidugi saatanast, elu oleks palju lihtsam kui selliseid nurki ei peaks kangaga katma. Ja kui neid nurki on 5*4 ja teoorias peaksid need kõik ühesugused välja nägema, siis pole meeleheide kaugel. Aga noh, lõpuks sai seegi riit valmis. 

Puitosad kokku liimitud, aeg peitsida. Ma olin omast arust kaval ja vaatasin enne originaallaki maha võtmist värvikaardilt peitsi valmis.

Peitsisin.

Ja nentisin, et sellist värvi nad alguses nüüd küll ei olnud. Mis värvi täpselt olid, ei oska öelda, aga igatahes olid tüki tumedamad kui juresoleval pildil näha.

Ei leidnud ma värvikaardilt õiget värvi, võtsin südame rindu ja katsetasin. Et mis saab kui võtta must peits ja seda veega lahjendada. Seekord vedas, lahjendatud must tumedal tammel oligi see, mida vaja. Lakk, seekord mööblilakk, peale (vasakul on lakiga, paremal peitsiga) ja tundus, et saaga hakkab õnnelikult lõpule jõudma. 

Aga tühjagi. Tooli lakkimine on ju igavene tüütus, kohti, kus voolama saab hakata, on kole palju. No eks ta hakkas ka. Ja mis siis muud kui jälle liivapaber kätte ja vahelihv ja jälle lakk ja ...

... ja lõpuks enam ei viitsi. Ja tuleb võtta vastu otsus, et nüüd atab küll. No ja eks siis aitabki.

Ja siis ongi valmis :)

Totaalne muutumine, kodu eri

Varsti saab kolimisest kaks aastat. Ja ei saa sugugi öelda, et nüüdseks oleks kõik valmis. Siin ja seal on veel toimetamist ja täiendamist. Diivaniga nurk on esimesena jõudnud sinna staadiumisse, kus hetkel polegi ühtki head mõtet, mis teostamist ootaks. 

Alustuseks oli lihtsalt sein. 

Et kolimisega läks lõpuks ikka kole kiireks, siis jõudsime enne sissekolimist maha kiskuda vana tapeedi ja seina panna ühe rulli jagu uut tapeeti. Olen aastain narrinud kõiki, kes on oma seinad beežiks värvinud. Novat, see on karma. Tapeet, mille ma poest kauni kuldse tooni pärast omale koju tõin, osutus seina pannes üheks beežimaks, mida viimasel ajal nähtud. Sõpradele tegi see muidugi palju nalja. Et tapeet ka seinaga erilist üksmeelt ei leidnud ja seal lihtsalt kole välja nägi, siis jätsime tappedipaneku selle koha peal pooleli ja kolisime asjad sisse. Lapsuke oli tapeedivalikul osavam ja valis sellise, mis jäi seina ja näeb seal ka ilus välja. Aga kuna tema toas oli tapeedipanek pooleli, ei saanud ta kohe sinna sisse kolida ja paigutus ajutiselt mujale.

Riiulitega on siiani kitsas, aga pappkaste volilt käes. Kui lapsuke sai oma tuppa kolitud, sain ma oma asjadega rohkem laiutada ja kastidest riiuli ehitada.

Kui tapeet sai seina pandud, hakkasid asjad vaikselt oma õigetele kohtadele nihkuma.

Ma alguses plaanisin tegelikult köögi ja toa vahele suure kapi ehitada ja sinna nurka omale magamisaseme sisse seada. Aga kuna remondi käigus tuli mööblit mööda korterit ringi liigutada, sai diivan vahepeal sinna köögi kõrvale pandud. Külas käinud sugulane aga andis hüva nõu diivan sinna jättagi, sest "eestlased istuvad nagunii köögis, nii on sul diivan köögis ja saab korraga köögis olla ja diivanil istuda." Nii jäigi ja ma olen rahul. Olgugi et ma olen alati praalinud, et ei mingit avatud kööki. Eelmises kodus oli köök küll ka avatud, ja ma ise selle avamise eestkõneleja, ent siiski nurga taga. Nüüd aga ongi konkreetselt diivan köögis. Ütleme siis nii, et mul lihtsalt ei olegi elutuba.

Pirni ümber sai kuppel pandud ja akna ette kardinad ja kui lõpuks pilt ka seina sai, siis hakkas tunduma, et selles nurgas polegi rohkem midagi hädapärast vaja parendada.