Saturday, March 27, 2010

Ei kübarseppa minust saa...

Koolivaheaeg algas järjekordse mütsiäpardusega. Miskipärast äparduvad mütsid teiste kuduesemetega võrreldes oluliselt tihedamini.
Ise ei kanna ma mütsi vast viimased... 20 aastat. Ülikooli alguses tegin omale ühe. Et kui ikka päris kole külm on, saaks pähe panna. See on jäänud siiani mu toredaimaks mütsiks.
From käsitöö


Uuesti kudulainele sattudes sai ka mütse proovitud teha. Esimene triibumüts sai tuttavate peade jaoks liiga väike. Teine tuli parem, isamaalisem ka.
From käsitöö


Siis püüdsin teha lapsele peapaela. Rattakiivri alla. Aga lapse pea oli oluliselt suurem. Tegin kaunist rahvusliku mustriga ribast siis pisikesele vennalapsele mütsi.
From käsitöö


Ilm läks külmemaks, püüdsin ka mütsi kududa. Müts sai hea. Aga jälle väike. Hea ikka, et vennal palju väiksem laps on... Ja poes mütse müügil...
From käsitöö


Enda vana pea hakkas ka külmetama. Tegin omale nässu. Ei oska teda teisiti nimetada. Lihtsalt toru asemel tegin talle lühendatud ridadega kumeruse sisse. Ja laotasin õlgadele laiemalt. Iseenesest töötab küll, aga ma avastasin, et mulle ei meeldi kui pikad juuksed mantli all on. Eriti kasutuks osutus ta siis kui juuksuri juures sai pidusoeng pähe teha lastud. Nii et ei ole ka see peakate eriti kasutusel.
From käsitöö


Kuna lapse rattakiivri alla plaanitud peapael hakkas vennalapse mütsiks, oli uue rattahooaja alul ikka ka kiivri alla mütsi vaja. Tegin mütsi. Noh, kiiver hoiab teda õnneks pea küljes kinni, ilma kiivrita see kuigi hästi peas ei seisa. Aga vähemasti mahub pähe. Suur edusamm seegi.
From käsitöö


Vahelduseks oli siiski ka üks õnnestumine. Ullaneule lillemüts. Suurendasin mustrit ja täiesti ootamatult valmis paraja suurusega peakate. Ka pime kana leiab vahel tera...
From käsitöö


Õnnestumisest innustununa kudusin ka sügismütsi. Õpetuse järgi ja puha. Bareti asemel oli tulemuseks murumütsike. Selline, mis hästi kõrvadele ei ulatu. Noh, lihtsalt väheke vilu kevad- või sügisilma puhul abiks ikka. Ja sobib mantliga. Asi seegi.
From käsitöö


Talveks plaanisin teha kahekordse ja kõrvaklappidega, sellise chullo-tüüpi mütsi. Lapsele. Alustasin hoogsalt. Kuna mulle meeldib asju ühes tükis kududa, siis olin väga kaval, kavaldasin iseenda ka üle. Kõrvaklapid ei sattunud kõrvadega sugugi kohakuti ja läks harutamisele ka see üritus.
From Väike välimälu


Ega inimene ei õpi... Inimene on kangekaelne. Teeb järjekindlalt asju, mis välja ei tule. Ja hakkab juhuluuletama.

Ei kübarseppa minust saa
see sunnik, pea, on ümar.
On kahemõõtmelisena
mu maailm küllalt sügav.

Sunday, March 14, 2010

Uued väljakutsed

Üldises plaanis on mul parasjagu käsil projekt "mida leidub minu riidekapis (küsimärk, hüüumärk)". Ja mida muud oskab inimene peale hakata kaunil kevadisel pühapäevahommikul kui tirida laealuselt riiulilt maa peale seal lesivad kohvrid. Looduses ja kapis valitseb ilusasti tasakaal, kahe reisimas käiva kohvri kohta oli kaks ladustamiskohvrit. Ühes olid liblikatiivad. Pildistamiseks vajavad nad natuke väärikamat valgust ja tausta kui see, mis siin keset ööd pakkuda on. Sest need on ühed väga uhked tiivad. Vanaema tegi need ükskord, kui mu ema väike oli. Musta vestikese külge on paigaldatud traadist sõrestik, millele on pingutatud värviliseks maalitud ja litritega kaunistatud marli. Nüüdseks on juba kolm põlve tütarlapsi nendega karnevalil käinud. Egas midagi, panin oravakostüümi ka sinna kohvrisse ja nimetasin ta pidulikult rekvisiitide kohvriks. Mis majapidamine see ikka ilma rekvisiitide kohvrita on, eksole. Teine kohver, see lilleline, millega ma ülikoolis käisin, on vahepeal edutatud koolitarvete majutajast käsitööde turvakoduks. Seal ootavad oma aega uueks sündida või edasi pärandatud saada natukene näritud tikitud seinavaip ja vanaemalt saadud pitse ja tikandijuppe.
Mõned uued kangajupid olid seal ka. Ja kuna ma olin hiljuti lugenud proua Marmelaadi suveseeliku(te)st, külastas mind üks mõte, mis enam ära ei läinud. Sest, noh, lõppeks, kui keeruline see ikka olla saab? Ja ükskord tuleb ju proovida. Ja seekord on ju sama hea kui kõik muud korrad. Tegemata kirjatöö muidugi põrnitses mind toanurgast. Et nagu ikka, nagu alati leian ma mooduse temast kõrvale hiilida. Aga seelikumõte ei läinud ära. Kevadhommikust oli saanud talvepäev. Talvel on väga paslik suveseelikut teha.
Haarasin siis triikraual sangast (käepidemest?) ja asusin triikima ja joonima ja lõikama. Ei, õhtuks ei saanud seelikut. Õhtuks sai 76 lapikest ja senisest veel piirituma imetluse nende üle, kes on võimelised lappidest tekke jms valmistama.



Loo moraal on tegelikult see, et oma tahtmistele tasub järele anda. Seda, et ma mõtlen paremini siis kui mu kätel mingi iseseisev tegevus on (kudumine näiteks), teadsin ma ennegi. Täna selgus, et kui kudumine soodustab süvenemist, siis õmblemisega kaasneva sebimise käigus tulevad hüplikumad, kuid see-eest värskemad mõtted ja et pliiats oli vahepeal nagunii käes, siis sai üksiti ka nurgas põrnitseva kirjatöö kondikava valmis. Homme on näha, kas see ka ilma õmblustegevuseta mõistlik paistab, aga ma ei usu, et see niisama temaga tõtt vahtides ka mõistlikum saanud oleks.

Veel üks lina

Ükskord, kunagi põhikoolis olles, sain tädilt ümmarguse kootud liniku mustri ja lõnga. Kuskil tuli viga sisse ja poolik on see siiani. Aga ilusasti tallel, võib-olla lõpetan kunagi ära ka.
Kui nüüd mõtlesin, mida tädile sünnipäevaks kinkida, siis tuli see meelde. Ja ma olin sobivasti linakudumislainel ka.

Materjaliks Eldorado Puppets, varras 3, mustriks Egeblad