Miks ma vihkan porolooni

Tõsi ta on, porolooni ei salli ma sugugi. Viimati tõdesin seda eelmise postituse toolidega seoses. Tegelikult saigi ju toolide kordategemine alguse muuhulgas sellest, et toolipõhju kattev kangas oli kohati katki kulunud. Kiskusin kangaserva lahti ja seal see oligi, võigas kleepuv ollus, mis oli kunagi olnud poroloon. 

Kraapisin seda pahtlilabidaga ära. Vastikvastikvastik. Kõik kleepis.

Maha kraabitud poroloonisodi.

Ilmselgelt ei saa istuda nende kleepivate põhjade peal. Ja uue porolooni panemine ei tulnud mõttessegi. Oleks ju võinud ka lihtsalt vatiiniga leppida, aga kohtusin polstriõpetajaga ja noh, süües kasvab isu ja siis tunduski, et kui keeruline see siis ikka olla saab ja üleüldse, eksole....

Niisiis, otsustasin keerulisema lahenduse ja originaalitruudusest loobumise kasuks. Radikaalse liigutusena puurisin toolipõhjad auklikuks. 

Klammerdasin toolipõhjade külge nööri (sellel on spetsiaalne nimi ka, aga läks meelest ära)...

... ja toppisin nööride alla meriheina. Selline... jõulune nägi see asi välja.

Et hein tooli sees paigal püsiks, tuli kotiriie ja hein läbi õmmelda, selleks said ka need augud puuritud. 

Edasi oli vaja see hein kotiriide alla taltsutada. Nii, et servad ja nurgad ühesugused saavad...

Ja vähe sellest, tegelikult nii, et kõik viis ühesugused saavad... Isegi kahe ühesuguse soki kudumine on väljakutse ja seal saab silmuseid  ja ridu lugeda. Siin aga pidi seda silma ja käe järgi tegema. 

Sellega väljakutsed ei lõppenud. Lisaks tuleb ka iga põhja serv õmmelda tugevaks kandiks, et põhi vormi hoiaks. Ja jällegi, kõik peaksid, teoorias, ühesugused saama... 

Vatist tasanduskiht ja vaheriie ja pealisriie on veel puudu, nagu ka puitosa peits ja lakk, aga hakkab looma...

Jälle toolilainel

Kui endal ühtegi kordategemist vajavat mööblitükki käepärast pole, tuleb haaret laiendada. Lapsepõlvekodus olid söögilaua toolidel esmpilgul lihtsalt katted kulnud ja jalad usinate perenaiste käe läbi lakist puhtaks pestud. Lähemal uurimisel selgus, et oli muidki pisivigu. Egas muud kui toolid selga ja jälle Nikerdajatesse.


Sellised nad olid. Siit-sealt natuke kulunud, mõni väiksem jupike puudu. Tegelikult on neid kokku 5.

Ühel neist on säilinud ka originaalmarkeering, kahjuks aga on tootmisaasta viimane number sildile ära mahtunud.

Mõnel jalal oli muudki viga peale maha tulnud laki.

Ja et tapid ka logisesid, siis edasi sai neist nii...

Edasi, nagu tavaliselt, lakieemaldusvahend. Aga, nagu juuresolevalt pildilt näha, on vahepeal sekkunud Euroopa Liit, tervisekaitse ja keski või miski, igatahes on keelatud eelmine lakieemaldi ja uues on uus toimeaine. Mis ei toimi üldse nii ägedalt kui eelmine. Alguses proovisin nagu varem, saepuru ja harjaga, aga lakk, olgugi siit-sealt maha kulunud, avaldas tõsist vastupanu.

Vahetasin töövahendit, harja sa saepuru asemel võtsin kasutusele kraapraua. Meenusid kooliaja suved kui tuli käia suvevaheajal koolis klassi laudu klaasitükiga lakist puhtaks kraapimas. Lakieemaldi teeb seda tööd küll lihtsamaks. Ja kraapraud on ohutum tööriist kui klaasikild. Parempoolsed jupid töödeldud harja ja saepuruga, vasakpoolsed kraaparauaga. Jäin kraapraua juurde.

 Osadel seljatoe ribidel oli vaja pisut spooni paigata.

Mõned tahtsid tõhusamatki liimimist

Puuduolevad ribid tuli vineerist ja spoonist kokku liimida. Ja et nad teistega sarnaselt paindesse saada, lähenesime loominguliselt ja pitsitasime nad toolide kumerate detailide vahele. Töötas küll. Höövlit ma polnudki siiani pidanud kasutama, nüüd siis sain spooniservi maha hööveldada.

Katkine jalg sai kinni liimitud

Ja esimene patsientidest uuesti kokku tagasi

Tooliparanduse 5 etappi. Vasakult: remonti vajav tool, juppideks võetud tool, jupid ilma lakita, lihvitud jupid ja uuesti kokku liimitud tool. 

Nüüd siis veel peits, lakk ja põhjad...

Aeolian

Üle väga pika aja sai üks asi ka valmis. Ja isegi sellest pilt tehtud ja nüüd lõpuks isegi siia üles tähendatud.

Muster jäi silma paar aastat tagasi juba. Lõnga ostsin ka tegelikult kunagi ammu ja mingi muu salli jaoks. Ma tõesti ei mäleta, millal ma seda lõpuks kuduma hakkasin. Võimalik, et umbes aasta tagasi, plaanides seda kellelegi eelmisteks jõuludeks kinkida... Pika kudumise käigus ma küll kiindusin sellesse ja olgugi jõul jälle käeulatuses ja ei saa öelda, et kingivarud valmis oleksid, siis ma jätsin ta ikkagi endale.

Pilti ka.

Tegelikult on ta umbes sellist värvi.

Kootud TitanWooli Merinos Extrast, pikem külg 2,05 m, kõrgus 1,00 m.

Riidekapiaasta

Aasta tagasi võtsin riidekapi kaasa ja läksin Nikerdajate juurde teda ilusamaks vuntsima. "Enne" pilt jäi tegemata. Küll aga tegin mõned pildid suurematest vigastustest ja muudest iluvigadest, nagu näiteks põrandavärviseks saanud jalg.

Vana lakk oli paks, selle eemaldamine võttis nädalaid.

Edasi tuli lihvimine-lihvimine-lihvimine. Iseenesest muidugi on suurt pinda ikka lahedam lihvida kui peenikesi pilpaid. Aga kole palju oli seda pinda. Pärast lihvimist ma muudkui liimisin ja liimisin. Iga kord leidus veel mõni koht, kust spoon lahti oli. Mõnest kohast oli päris katki ka, sinna tuli paigad panna. Üks jalg tahtis natuke paikamist.

Kõige pikemad pitskruvid olid peaaegu liiga lühikesed.

Niiviisi sai spoon paigatud...

... ja vanale puidule sarnasemaks peitsitud.

Mõni paik tuli natuke kehvemini välja.

Paigad peal, lahtised kohad liimitud, peits ja siis šellak. Palju šellakit. Kihtide lugemine läks muidugi ükshetk segamini. Aga umbes 10, ma arvan. Igatahes, juulis sai kapp koju ja riided said kappi. Ja kohvrid kapi otsa.

Hapukurk

Käsitöösoolikas on umbes, riidekapp sai siiski suveks koju, aga piltide korrastamisega olen üle poole aasta ajast maas... Igatahes, mullu novembris sai Kölnis ja Normandias uitamas käidud.

Võtab aega, mis ta võtab, aga aega ta võtab...

Vaatasin just, et alustasin riidekapi parandustöid septembri lõpus. Nüüdseks on vastikum töö möödas ehk kõik tükid on lakist puhtaks tehtud, kõige jämedama liivapaberiga üle lihvitud ja spooni katkised kohad paigatud. Nüüd veel kaks korda lihvida, siis peitsida ja siis lakkida-lakkida-lakkida-lihvida-lakkida-lakkida-poleerida....

Aeg lendab

Tihedam peohooaeg lõppes jaanuaris juba, sünnipäevaga. Ja sünnipäevalapse erisoov oli kassikujuline tort. Olge oma soovidega ettevaatlikud, need võivad täide minna....