Reedel käisime teaduspargis Parc de la Villette. See on väga äge koht ja sai nimekirja "siia me peame tagasi tulema". Park ise on hirmus suur ja seal on lisaks lagedale alale mitmeid aedu, draakoniaed oli kahjuks kinni, aga oli näiteks metsasalu, kus puude vahel olid peeglid, või siis aed, kus tehakse giidiga jalutuskäike ja räägitakse, kuidas aedvili kasvab. Me peatusime pikemalt aias "tuuled ja düünid"
Lisaks tuulegeneraatoreid meenutavatele esemetele (neil olid vändad küljes, aga Marianne väntamisest küll midagi ei juhtunud) oli seal palju ümaraid vorme
Allveelaeva me ei jõudnudki, aga see-eest vaatasime 3D merekoletisefilmi pallikujulises kinos La Géode
See oli juba väljast üsna mõjus ja kutsus ennast seestpoolt ka vaatama
Ekspositsioonimajas jõudsime põhjalikult läbida optikasektsiooni, kus sai selgeks, et kui oma silm on kuningas, siis võrdlemisis naiivne ja kergeusklik teine. Pettus toimus iga eksponaadi juures. Asjad kadusid, ilmusid, muutsid kuju ja värvust. Kuigi valjuhäälselt teatati uste peatsest sulgemisest, kihutasime ka läbi helidesaali. Seal sai näiteks kuulata kuke kiremist originaalist 2x aeglasemalt, 4x kiiremini ja tagurpidi. Lisaks oli väga põnev sektsioon häältest, mida üldiselt kunagi ei kuule. Näiteks magav jänes ja sööv tigu ja jahtuv laava ja külmuv vesi jms.
Allveelaev ja planetaarium ja matemaatikasektsioon ja teine kino jäävad siis järgmiseks korraks.
Õhtust sööma läksime linna sisse, Pont Neufi ületades märkasime taevas siravat täiskuud. Ei saanud seda pildistamata jätta.
Latern ja kuu
Koduteele asudes oli väike lootus jõuda jõe äärde kella 10ks, et näha, kuidas Eiffeli torn sädeleb. Jõe äärde peaaegu vist isegi jõudsime, aga torn jäi jõekäänaku varju. No egas midagi, hakkasime vaikselt jõeäärtpidi kodule lähemale jalutama. Ma avastasin, et fotoaparaadil on ööpildistamisrežiim, seega oli ka tegevust piisavalt. Eesmärk oli saada pildile Eiffeli tornist saadetav valgusvihk, mis lõpuks ka õnnestus. Ja ma polnud üldse ainuke, kes fotoaparaadiga mööda rinnatist roomas. Üheteistkümneks jõudsimegi kenasti Concorde'i väljakule ja saime imetleda, kuidas torn uhkelt säras ja sätendas. Leppisime Mariannega kokku, et Eiffeli torn on end nüüd mõneks ajaks ammendanud. On teist nüüd vaadatud valges ja pimedas, seest ja väljast, sõidetud liftiga ja ronitud treppidest.
Sätendamist pildi peale ei jäänud, aga umbes selline ta paistis
Laupäeval oli vaja täita Pariisiskäigu teine ja kolmas eesmärk - kohtuda Triinuga ja süüa külmutatud sidrunit. Enne seda aga käisime turul, kus oli väga tore hoolimata sellest, et vihma sadas ja tõmmud müüjad tundmatus keeles "Jallajallajalla!" karjusid kõik see aeg. Ma arvan, et nad lihtsalt ei osanud olla nii, et suust mingit heli välja ei tule. Eks temperament ole neil tulisem ja lett segas ka, seega nad mitte ei kippunud Mariannet kõrva tagant kudistama, vaid pidid muul moel tähelepanu võitma, kes talle viinamarja peaaegu et suhu toppides, kes noa otsa torgatud meonitükiga nina ees vehkides. Aga no viigimarjad olid magusad ja oliivid head. Rääkimata kastanitega metsseapasteedist. Praegugi läheb suu vesiseks.
Pärastlõunal aga võtsime Triinu ühes ja siirdusime Hiina linnaossa, et külastada vendade Tangide kaubamaja ning süüa seda va sidrunit. Metroost väljudes jäime aga ilmastikuolu kätte, nimelt sadas rahet ja välkus ja paukus äikest. Rahe ja äike läksid küll võrdlemisi kiiresti üle, aga vihma sadas ja sadas, seega ei hakanudki pilti proovima teha.
Vendade Tangide kaubamaja me esimesel katsel ei leidnud. Küll aga muud põnevat, näiteks Hiina nõude poe. Vat, sinna peab ka ükskord põhjalikumalt sisse minema. Seal oli tillukestest kausikestest pangesuuruste sõeladeni ja kõigis vahepealsetes mõõtudes kraami. Lisaks jäi teele ka kirik Notre Dame de Chine. Julgemad õnneks astusid kontakti kohalikuga, kes meid ka vendade Tangide juurde juhatas. Toiduvalik oli jätkuvalt lummav. Kuivatatud kurgid, kuivatatud seened, rohutarretisemahl jms.
Itaalia väljaku juures saime ka oma külmutatud sidruni söödud. Sidrunikoor on seest tühjaks õõnestatud, täidetud sidrunisorbetiga ja siis ära külmutatud. Väga vigur magustoit.
Pühapäeval oli vaja juba varavalges üles tõusta ja teele asuda. Põhjavaksalis oli lennujaamarong mingile valele perroonile viidud, karjuti küll, et lennujaama saab perroonidelt 32 ja 33 ja perroonil olid ka vastavasisulised sildid, kuid 33. perroonil ootavas rongis ootavad inimesed peletasid kõik kohvritega inimesed oma rongist välja, väites, et lennujaama saab siiski kõrvalperroonilt. Ega seal kohvritega inimestega täidetud rongis oli tõesti võrdlemisi kitsas... Igatahes jõudsime me lennujaama enne check-ini algust, miska saime oma 20 minutit jälgida, kuidas Air Balticu töötajad oma töökohti sisustasid. Huvitavam ikka kui lihtsalt seina vaadata.
Koju jõudes olime väsind, kuid õnnelikud.
Mõni pilt veel
