Wednesday, November 9, 2011
Wednesday, November 2, 2011
4,5/7
Ma ei saa nüüd vist enam öelda, et mul ei ole riidekappi. Sest ma olen ta ju enda omaks kuulutanud ja tema eelmisest kodust ära toonud. See, et minu asjad jätkuvalt kastides ja riidekapp teel on, pole ju ses mõttes oluline. No ja kui päris aus olla, siis osad tema jupid on ju juba siin minu kodus ka. Riiulid ja tagasein, näiteks. Ülejäänud osad võtsin aga kaenlasse ja läksin Nikerdajate juurde neid ravima. Sest spoon on siit-sealt ära ja tundus hea mõte see ära parandada kui see kapp juba juppideks on.
"Enne" pilt jäi jälle tegemata. Aga mõned pildid tööprotsessist on telefoni sees. Kui ma välja nuputan, kuidas ma need sealt kätte saan, siis võib neid isegi näha. Praegu panen selle siia kirja selleks, et fikseerida, et viisin kapi kohale 28. septembril, vist. Nüüdseks olen käinud kohal kolm korda, ühelgi korral pole õnnestunud kohal viibida kõik kolm tundi ja tänaseks olen saanud lihvimisvalmiks, ehk vana laki maha, seitsmest detailist neljal ja poolel. Pole just kõige kiirem tempo, aga tuleb mööblimeistritele au anda, vana lakk on paks ja tõhus.
"Enne" pilt jäi jälle tegemata. Aga mõned pildid tööprotsessist on telefoni sees. Kui ma välja nuputan, kuidas ma need sealt kätte saan, siis võib neid isegi näha. Praegu panen selle siia kirja selleks, et fikseerida, et viisin kapi kohale 28. septembril, vist. Nüüdseks olen käinud kohal kolm korda, ühelgi korral pole õnnestunud kohal viibida kõik kolm tundi ja tänaseks olen saanud lihvimisvalmiks, ehk vana laki maha, seitsmest detailist neljal ja poolel. Pole just kõige kiirem tempo, aga tuleb mööblimeistritele au anda, vana lakk on paks ja tõhus.
Sunday, October 30, 2011
Sokid ja riiulid
Septembri alguses käisin natuke Portugalis. Et see üks kauge koht on ja reis sinna tubli pool päeva kestab, võtsin kudumise ligi. Minnes ikka kudusin, aga kohapeal oli olemine nii tegus, et kudumiseks mahti polnud ja tagasi tulles oli keha nii väsinud ja muljeid nii palju, et kogu tagasitee läks aklimatiseeumisele. Mitte et seegi oleks kuigi edukas olnud. Igatahes sai seal alustatud ja kodus edasi kootud üks sokk. Aga pahkluu ümber jäi kuidagi lotendama teine, ei meeldinud mulle see.
Neljapäeval oli tegus seminaripäev. Hommikul kell 10 lõin silmad üles ja õhtuks oli jälle pool sokki valmis. Kui mul tuleb käed rüpes pikalt istuda ja kuulata, siis ma jään lihtsalt magama. Kudumine aitab, käed on töös ja hoiavad vaimu ka vähe virgema. Sel korral teadsin ka pahkluuni jõudes ettevaatlikum olla, mu meelest istub teine paremini kui esimene.
Mis kokkuvõttes tähendab, et kaks poolikut sokki on ikka parem kui üks poolik sokk, eksole. Et ilmateade veel väga kohe väga külma ei luba, siis on vast nende vormistamiseks natuke aega.
Aga pole ma ka ainult jalad seinal logelenud. Eile värvisin juba suvel laiali lammutatud tooli tükke...
... ja kasutasin viimast kaunist sügisilma välitöödeks. Ehk lihvisin rõdul tulevase esikuriiuli plaate...
... ja õhtul tegin duširuumist maalritöökoja, kus plaadid üle peitsida.
Ma jätkuvalt ei armasta männipuitu. Metsana on mänd palju ägedam kui puitdetailina. Vastikult pehme ja kollane. Aga ma väga loodan, et lähiajal saabub päev kui ma leian endas jõudu ja pealehakkamist need jupid ka teistkordselt üle peitsida. Ja õlitada. Ja küll siis algab aega...
Neljapäeval oli tegus seminaripäev. Hommikul kell 10 lõin silmad üles ja õhtuks oli jälle pool sokki valmis. Kui mul tuleb käed rüpes pikalt istuda ja kuulata, siis ma jään lihtsalt magama. Kudumine aitab, käed on töös ja hoiavad vaimu ka vähe virgema. Sel korral teadsin ka pahkluuni jõudes ettevaatlikum olla, mu meelest istub teine paremini kui esimene.
Mis kokkuvõttes tähendab, et kaks poolikut sokki on ikka parem kui üks poolik sokk, eksole. Et ilmateade veel väga kohe väga külma ei luba, siis on vast nende vormistamiseks natuke aega.
Aga pole ma ka ainult jalad seinal logelenud. Eile värvisin juba suvel laiali lammutatud tooli tükke...
... ja kasutasin viimast kaunist sügisilma välitöödeks. Ehk lihvisin rõdul tulevase esikuriiuli plaate...
... ja õhtul tegin duširuumist maalritöökoja, kus plaadid üle peitsida.
Ma jätkuvalt ei armasta männipuitu. Metsana on mänd palju ägedam kui puitdetailina. Vastikult pehme ja kollane. Aga ma väga loodan, et lähiajal saabub päev kui ma leian endas jõudu ja pealehakkamist need jupid ka teistkordselt üle peitsida. Ja õlitada. Ja küll siis algab aega...
Monday, October 24, 2011
Wednesday, October 5, 2011
Thursday, September 22, 2011
Tuesday, August 16, 2011
Kõik minu pardikesed...
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb meenutada eelmise aasta märtsi. Kui ma sain pr. Marmelaadist inspireeritud ja leidsin kapist kangaid ja neile käärid sisse lõin. Täis otsustavust teha endale suveseelik. Ma ettenägelikult ei täpsustanud, millise suve.
Oleks olnud tõeline üllatus kui ma oleksingi märtsis alustatud seeliku sama aasta suveks valmis saanud. Tark ei torma, teadagi. Aga isegi kui ei torma, saab vahel mõistus otsa. Aasta tagasi oligi kõik mõistus mõneks ajaks ära kulutatud. Ei mõistnud mina sirgetest ribadest kaares värvlit välja võluda.
Laagerdusid tükid edasi. Järgmine, ehk tänavune, suvi hakkas ka lähemale tulema. Ega ma seelikut ei unustanud. Isegi kolides oli ühe suure kasti peale kirjutatud POOLIK SEELIK. Kolimisabilistele tegi see miskipärast nalja. No ega mul siis kastitäis seelikut polnud, seal oli palju muud kraami ka, aga tundus, et seelikut ei tohi silmist lasta. Nüüd mul pole muidugi enam aimugi, mis seal kastis veel on, sest ka seeliku võtsin ma ühel heal päeval sealt välja.
Sest mind oli külastanud Üks Mõte.
Kõigepealt tegin mõned lapitekiplokid, aga siis läks mõte uitama ja aprikoos oli ju teinud kauni õpetuse ja kangaid olin ka suure hunniku kokku otsinud ja noh, teadagi, kui keeruline see ikka olla saab... Ja nii see jälle läks... Lõikasin veel hulga lappe ja kaunistasin kodu lipukestega.
Siinkohal eraldi tänu neile, kes lapitekiteemas kinnitasid, et lapid võib kokku õmmelda ühes jorus, niiti vahepeal katkestamata. Sest mullusuvel ma seda ei teadnud ja neid korralikult kinnitatud õmblustega lappe, mida ma eelmisel suvel suure hoolega kokku olin õmmelnud, oli nüüd kole tüütu lahti harutada. Aga harutatud nad said ja pärast lipukesi oli järgmiseks ajutiseks kujunduselemendiks toatäis ribasid.
Pärast seda alles läks lõbusaks. Seda seelikut oli ikka kole palju. Ma isegi mõõtsin need ribad ära ja kirjutasin kuskile üles. Kuskile väga kindlasse kohta.
Järgmine harjutus oli aluääre sirgeks ajamine. Tädi on elus mitmeidki keerulisi õmblustöid teinud. Aga seda seelikut vaatas, vaatas, arvas, et ma olen selle valesti kokku õmmelnud, püüdis sellele siiski joonlauaga läheneda, ent heitus ja mul ei jäänudki muud üle kui serv vaba käega lihtsalt enam-vähem ühtlaseks lõigata. Sirge olemisega pole sel serval vähimatki pistmist. Seda võin ma küll kinnitada.
Igatahes, võttis aega, mis ta võttis, aga aega ta võttis ja ei läinudki rohkem kui poolteist aastat, et üks seelik valmis saada.
Tagantjärele tarkus muidugi ütleb, et poleks pruukinud selle krookimisega nii hoogu minna. Tulemus on selline, et täiskuuöödel Tirooli karjusneiuks käia sobib hästi, aga muul ajal...
Mis pardikestesse puutub, siis kuna Tartu Abakhanis oli valge broderiipitsi valik äärmiselt piiratud, et mitte öelda olematu, tulid serva pardikesed. Viis ja pool meetrit pardikesi.
Oleks olnud tõeline üllatus kui ma oleksingi märtsis alustatud seeliku sama aasta suveks valmis saanud. Tark ei torma, teadagi. Aga isegi kui ei torma, saab vahel mõistus otsa. Aasta tagasi oligi kõik mõistus mõneks ajaks ära kulutatud. Ei mõistnud mina sirgetest ribadest kaares värvlit välja võluda.
Laagerdusid tükid edasi. Järgmine, ehk tänavune, suvi hakkas ka lähemale tulema. Ega ma seelikut ei unustanud. Isegi kolides oli ühe suure kasti peale kirjutatud POOLIK SEELIK. Kolimisabilistele tegi see miskipärast nalja. No ega mul siis kastitäis seelikut polnud, seal oli palju muud kraami ka, aga tundus, et seelikut ei tohi silmist lasta. Nüüd mul pole muidugi enam aimugi, mis seal kastis veel on, sest ka seeliku võtsin ma ühel heal päeval sealt välja.
Sest mind oli külastanud Üks Mõte.
Kõigepealt tegin mõned lapitekiplokid, aga siis läks mõte uitama ja aprikoos oli ju teinud kauni õpetuse ja kangaid olin ka suure hunniku kokku otsinud ja noh, teadagi, kui keeruline see ikka olla saab... Ja nii see jälle läks... Lõikasin veel hulga lappe ja kaunistasin kodu lipukestega.
Siinkohal eraldi tänu neile, kes lapitekiteemas kinnitasid, et lapid võib kokku õmmelda ühes jorus, niiti vahepeal katkestamata. Sest mullusuvel ma seda ei teadnud ja neid korralikult kinnitatud õmblustega lappe, mida ma eelmisel suvel suure hoolega kokku olin õmmelnud, oli nüüd kole tüütu lahti harutada. Aga harutatud nad said ja pärast lipukesi oli järgmiseks ajutiseks kujunduselemendiks toatäis ribasid.
Pärast seda alles läks lõbusaks. Seda seelikut oli ikka kole palju. Ma isegi mõõtsin need ribad ära ja kirjutasin kuskile üles. Kuskile väga kindlasse kohta.
Järgmine harjutus oli aluääre sirgeks ajamine. Tädi on elus mitmeidki keerulisi õmblustöid teinud. Aga seda seelikut vaatas, vaatas, arvas, et ma olen selle valesti kokku õmmelnud, püüdis sellele siiski joonlauaga läheneda, ent heitus ja mul ei jäänudki muud üle kui serv vaba käega lihtsalt enam-vähem ühtlaseks lõigata. Sirge olemisega pole sel serval vähimatki pistmist. Seda võin ma küll kinnitada.
Igatahes, võttis aega, mis ta võttis, aga aega ta võttis ja ei läinudki rohkem kui poolteist aastat, et üks seelik valmis saada.
Tagantjärele tarkus muidugi ütleb, et poleks pruukinud selle krookimisega nii hoogu minna. Tulemus on selline, et täiskuuöödel Tirooli karjusneiuks käia sobib hästi, aga muul ajal...
Mis pardikestesse puutub, siis kuna Tartu Abakhanis oli valge broderiipitsi valik äärmiselt piiratud, et mitte öelda olematu, tulid serva pardikesed. Viis ja pool meetrit pardikesi.
Saturday, August 13, 2011
Est-ce seize chaises sèches ou seize sèches chaises?
No ei ole mul veel kuutteist tooli. Ei kuiva ega märga.
Aga mulle meeldivad toolid. Toolid on toredad. Kolmandat kirjutuslauda või voodit vms koju tirides võib tekkida küsimusi. Et kuhu see mahutada või miks neid nii mitu olema peab. Tool on ses mõttes palju ohutum. Võtab vähe ruumi ja on mitmekesiste kasutusvõimalustega. Hea ikka, et toolid välja mõeldud on.
Otsisin, mis ma otsisin, aga paistab, et pildid nendest toolidest, mis minu toolivaimustusele aluse panid, on koos toolide endiga eelmisesse ellu maha jäänud. Igatahes juhtus nii, et oma eelmist elu alustades ja maalt linna kolides leidsin küüninurgast kaks vana tooli. Ja üks neist minu kõige lemmikumas formaadis. Tühja sest ajahambast, aga inimkäsi oli nendega kurjasti ümber käinud ning püüdnud tappe naeltega parandada. Võtsin toolid kaasa ja läksin nendega Nikerdajate kursustele. Aega läks, aga korda nad said.
Üks neist, see lemmikuma kujuga, on siiski jäänud natukene pildile käterätikut hoides.
Järgmised kaks tooli leidsin oma lemmikpoest. Oleks neil mingid muud põhjad olnud, oleks ma nad rahulikult sinna poodi jätnud. Aga no neid ju ei saanud jätta.
Vägivalla osaliseks oli saanud üks neistki. Naeltega talle õnneks kallale polnud mindud, aga ei tea, kas oli temaga lihtsalt ohtralt kõõlutud ja selili lennatud või oli ta olnud osaline mingis kakeluses, igatahes oli ta kunagi viga saanud, leeni sees oli pragu ja tapid olid kannatada saanud. Neid vigastusi oli küll ravitud, aga pärast aastat meie köögis hakkas ta päris hullusti logisema. Egas midagi, võtsin jälle toolid selga ja läksin Nikerdajate juurde abi ja juhatust saama. Seekord oli asi keerulisem kui värvieemaldi-lihv-peits-šellak. Nimelt olid tapid päris ära murdunud. Järelikult tuli treima õppida ja uued pulgad treida. Ma siin juba ükskord kelkisin ka oma treimissooritusega. Igatahes, treida oli tõesti tore ja tool sai uued pulgad, nagu juuresolevalt pildilt näha, ja ei logise enam.
Siin nad edvistavad Marianne uue tapeedi taustal, aga tegelikult töötavad ikka köögitoolidena edasi.
Koos korteriga sain kaasa järgmised kaks tooli. Ühel neist on seljatugi läbi paindunud, ma kardan, et see tuleb amputeerida ja temast saab taburet. Aga teine on tubli ja tõhus tool, tapeedipanekul oli temast juba palju kasu. Temal on selles mõttes paremini läinud, et naeltest jms vägivallast on ta puutumata jäänud, ent see-eest on ta ajahambale ette jäänud ja pureda saanud. See kleepjas kiht kanga all on põhjus, miks ma porolooni ei salli.
Kui poroloonijäänused said ära nakitsetud, oli edasi juba lihtne. Lihvisin ja värvisin ja sain omale võimaluse rõdul kohvi juua või kedagi sööma kutsuda (aga see keegi peab siis oma söögi kaasa võtma, ma söögitegemist ei ole veel omendanud) või kui ma kunagi omale ka kapi saan, siis kapi ülemistelt riiulitelt asju kätte saada.
Järgmine invaliid on juba lahti lammutatud, loodetavasti saab ta ikka enne talve tulekut värvi alla ja tuppa.
Aga mulle meeldivad toolid. Toolid on toredad. Kolmandat kirjutuslauda või voodit vms koju tirides võib tekkida küsimusi. Et kuhu see mahutada või miks neid nii mitu olema peab. Tool on ses mõttes palju ohutum. Võtab vähe ruumi ja on mitmekesiste kasutusvõimalustega. Hea ikka, et toolid välja mõeldud on.
Otsisin, mis ma otsisin, aga paistab, et pildid nendest toolidest, mis minu toolivaimustusele aluse panid, on koos toolide endiga eelmisesse ellu maha jäänud. Igatahes juhtus nii, et oma eelmist elu alustades ja maalt linna kolides leidsin küüninurgast kaks vana tooli. Ja üks neist minu kõige lemmikumas formaadis. Tühja sest ajahambast, aga inimkäsi oli nendega kurjasti ümber käinud ning püüdnud tappe naeltega parandada. Võtsin toolid kaasa ja läksin nendega Nikerdajate kursustele. Aega läks, aga korda nad said.
Üks neist, see lemmikuma kujuga, on siiski jäänud natukene pildile käterätikut hoides.
Järgmised kaks tooli leidsin oma lemmikpoest. Oleks neil mingid muud põhjad olnud, oleks ma nad rahulikult sinna poodi jätnud. Aga no neid ju ei saanud jätta.
Vägivalla osaliseks oli saanud üks neistki. Naeltega talle õnneks kallale polnud mindud, aga ei tea, kas oli temaga lihtsalt ohtralt kõõlutud ja selili lennatud või oli ta olnud osaline mingis kakeluses, igatahes oli ta kunagi viga saanud, leeni sees oli pragu ja tapid olid kannatada saanud. Neid vigastusi oli küll ravitud, aga pärast aastat meie köögis hakkas ta päris hullusti logisema. Egas midagi, võtsin jälle toolid selga ja läksin Nikerdajate juurde abi ja juhatust saama. Seekord oli asi keerulisem kui värvieemaldi-lihv-peits-šellak. Nimelt olid tapid päris ära murdunud. Järelikult tuli treima õppida ja uued pulgad treida. Ma siin juba ükskord kelkisin ka oma treimissooritusega. Igatahes, treida oli tõesti tore ja tool sai uued pulgad, nagu juuresolevalt pildilt näha, ja ei logise enam.
Siin nad edvistavad Marianne uue tapeedi taustal, aga tegelikult töötavad ikka köögitoolidena edasi.
Koos korteriga sain kaasa järgmised kaks tooli. Ühel neist on seljatugi läbi paindunud, ma kardan, et see tuleb amputeerida ja temast saab taburet. Aga teine on tubli ja tõhus tool, tapeedipanekul oli temast juba palju kasu. Temal on selles mõttes paremini läinud, et naeltest jms vägivallast on ta puutumata jäänud, ent see-eest on ta ajahambale ette jäänud ja pureda saanud. See kleepjas kiht kanga all on põhjus, miks ma porolooni ei salli.
Kui poroloonijäänused said ära nakitsetud, oli edasi juba lihtne. Lihvisin ja värvisin ja sain omale võimaluse rõdul kohvi juua või kedagi sööma kutsuda (aga see keegi peab siis oma söögi kaasa võtma, ma söögitegemist ei ole veel omendanud) või kui ma kunagi omale ka kapi saan, siis kapi ülemistelt riiulitelt asju kätte saada.
Järgmine invaliid on juba lahti lammutatud, loodetavasti saab ta ikka enne talve tulekut värvi alla ja tuppa.
Wednesday, July 20, 2011
Üksi kodus...
Kogu aeg ju ka kastidega tuuseldada ei jaksa. Saatsin lapse suvepuhkusele, leidsin üles õmblustarvikud. Hakkasin Isetegija koostegemise raames lapitekiplokke tegema. Vanaema päranduse hulgas oli ka karpide viisi juba valmis lõigatud lapitöö lappe. Mõtlesin, et peaks tehnikaga tutvuma ja natuke harjutama. No ei saa öelda, et see mul väga hästi välja tuleks. Mul on raskusi juba sirgete servadega tükkide välja lõikamisega, rääkimata nende sirgest ja täpsest kokku õmblemisest. Ent sellest hoolimata olen ma kolm lapikest valmis saanud. Natuke kööbakad. Ja kui vilunumad raporteerivad, et neil kulub ühe ploki tegemiseks pool tundi, siis ma alla kolme ei saa kuidagi.
Positiivne on see, et tekkis vajadus otsida üles mõned kangad, mis omakorda sundis natuke esikukappi koristama, et need üles leida. Üksiti on selle tulemusel esikukapis paar prügikotti vähem, ent toanurgas üks kast rohkem.
Igatahes on esimesed kolm lapikest sellised.
Esimene:
Teine:
Kolmas:
Täna oli plaanis järgmine lapp käsile võtta. Aga vahepeal külastas mind üks mõte. Ja mõte oli järjekindel ja ei läinud ära. Ei jäänudki muud üle kui hakata mõtet ellu viima. Tulemuseks oli selline asi. Esialgu. Ma loodan, et tast saab ikka asisem asi ükskord. Kuna tugitool ja diivanilaud on üks ebaergonoomilisemaid kohti õmblustöö tegemiseks, siis selg ei pidanud lihtsalt kauem vastu.
Positiivne on see, et tekkis vajadus otsida üles mõned kangad, mis omakorda sundis natuke esikukappi koristama, et need üles leida. Üksiti on selle tulemusel esikukapis paar prügikotti vähem, ent toanurgas üks kast rohkem.
Igatahes on esimesed kolm lapikest sellised.
Esimene:
Teine:
Kolmas:
Täna oli plaanis järgmine lapp käsile võtta. Aga vahepeal külastas mind üks mõte. Ja mõte oli järjekindel ja ei läinud ära. Ei jäänudki muud üle kui hakata mõtet ellu viima. Tulemuseks oli selline asi. Esialgu. Ma loodan, et tast saab ikka asisem asi ükskord. Kuna tugitool ja diivanilaud on üks ebaergonoomilisemaid kohti õmblustöö tegemiseks, siis selg ei pidanud lihtsalt kauem vastu.
Tuesday, July 5, 2011
Veerand aastat juba...
Ja kui täpne olla, siis pisut enamgi. Olen elanud päris oma kodus. Lapse ja kassiga.
25. märtsi õhtul sain võtmed, viisin lapse jalust, ostsin tapeete ja kärutäie koristusvahendeid. Järgmisel päeval eemaldasime tapeedid, kardinad, laminaadist juberiiulid köögist ja kolisin sisse. Siis hakkas remont ja mäng "15". Kastid-kotid-kompsud.
Nüüdseks hakkab vaikselt juba jumet võtma. On rohkem kodu kui lao moodi. Aga teha on veel mõndagi. Ja mõtteid, kuidas teha, on palju. Ehk õnnestub mõni neist ikka teostada ka.
25. märtsi õhtul sain võtmed, viisin lapse jalust, ostsin tapeete ja kärutäie koristusvahendeid. Järgmisel päeval eemaldasime tapeedid, kardinad, laminaadist juberiiulid köögist ja kolisin sisse. Siis hakkas remont ja mäng "15". Kastid-kotid-kompsud.
Nüüdseks hakkab vaikselt juba jumet võtma. On rohkem kodu kui lao moodi. Aga teha on veel mõndagi. Ja mõtteid, kuidas teha, on palju. Ehk õnnestub mõni neist ikka teostada ka.
Monday, February 28, 2011
Hädaabitööd
Mida teha siis kui on käimas projekt hubane kodu, aga praegune kodu enam ja järgmine veel ei inspireeri ega motiveeri?
Siis pole muud kui tuleb aga järjest kapist ajastuhõngulisi köögirätte välja koukida ja neile pitse serva meisterdada. Jaanuaris heegeldasin, veebruaris kudusin, näis, mida märts toob.
Heegeldatud äärepitsi muster leitud netiavarustes uidates, kootud pits on Annise serv. Ma proovisin Haapsalu salli raamatust ka äärepitse, aga niiviisi eraldiseisvana meeldis mulle parempidine pind ripsilisest enam.
Üksiti on tegu ka ärakasutusega, rätikud pärinevad ajaloo varasalvest ja niidiks on üks poolik kera kodusest salvest. Heegelnõela number on vajunud ajaloo hämarusse, vardad olid bambusest 2,5.
Siis pole muud kui tuleb aga järjest kapist ajastuhõngulisi köögirätte välja koukida ja neile pitse serva meisterdada. Jaanuaris heegeldasin, veebruaris kudusin, näis, mida märts toob.
Heegeldatud äärepitsi muster leitud netiavarustes uidates, kootud pits on Annise serv. Ma proovisin Haapsalu salli raamatust ka äärepitse, aga niiviisi eraldiseisvana meeldis mulle parempidine pind ripsilisest enam.
Üksiti on tegu ka ärakasutusega, rätikud pärinevad ajaloo varasalvest ja niidiks on üks poolik kera kodusest salvest. Heegelnõela number on vajunud ajaloo hämarusse, vardad olid bambusest 2,5.
Tuesday, January 18, 2011
Töökindad
Andsin sügisepoole kergekäelise lubaduse Väikevennale sünnipäevaks töökindad kududa. Sest Väikevennal on sama mure kui mul endal - käed külmetavad kogu aeg. Ja ma ei saa aru, miks ei võiks suunata arvuti ventilaatorist tulevat sooja õhku sõrmedele, selmet kütta lihtsalt tuba või, halvemal juhul, süle. Endal on mul tööl abivahendiks üks peenvillane poolkinnas. Vasaku käe oma. Aga külmetab peamiselt parem, hea ikka, et kindal sõrmi pole, panen siis vasaku käe kinda paremasse kätte, mis sest, et pitsimuster sel moel peopessa jääb. See on nagunii lihtsalt proovikinnas. Proovisin kududa peenikesest villasest peenikese vardaga ja käeseljale natuke pitsimustrit. Ma usun, et mul oli mingi väga hea ja kaval mõte, mis sundis mind kuduma kahte vasaku käe kinnast, erineva mustriga, ja ei ühtki parema käe oma. Aga kuna lõng on tiba ebaühtlane ja varras vale jämedusega, siis mulle ei tundu, et ma peaksin neile puuduvad parema käe kindad juurde tegema.
Igatahes, mõistes venna muret, asusin talle kindaid meisterdama. Soetasin värvilise lõnga, et ei tekiks tahtmist palmikutega mässata. Aga ikka tekkis. Niipalju end talitsesin, et tegin lihtsalt öökullid. Isetegija abiga on see muster leitud, kui teise kindani jõudsin, siis esimese hooga enam ei leidnud ka. Ja rohkem ei otsinudki. Esimest korda elus tegin ka kiiluga pöidla. Ja ei läinud kuud aegagi sünnipäevast mööda kui kindad saidki valmis :)
Öökullid lähemalt
Lõng Schachenmayr Cotton Eco Color, kulus natukene üle ühe toki. Vardad 2,5 ja 13 silmust vardal.
Igatahes, mõistes venna muret, asusin talle kindaid meisterdama. Soetasin värvilise lõnga, et ei tekiks tahtmist palmikutega mässata. Aga ikka tekkis. Niipalju end talitsesin, et tegin lihtsalt öökullid. Isetegija abiga on see muster leitud, kui teise kindani jõudsin, siis esimese hooga enam ei leidnud ka. Ja rohkem ei otsinudki. Esimest korda elus tegin ka kiiluga pöidla. Ja ei läinud kuud aegagi sünnipäevast mööda kui kindad saidki valmis :)
Öökullid lähemalt
Lõng Schachenmayr Cotton Eco Color, kulus natukene üle ühe toki. Vardad 2,5 ja 13 silmust vardal.
Tuesday, January 11, 2011
Kudumunad
Kõigepealt nägin ma neid 1nipi blogis. Imetlesin. Ihalesin. No ja kui keeruline see ikka olla saab? Siis vaatasin viidatud videot. No ja siis vaatasin juutuubis neist veel mõnda videot. Seda vaadates tundus plagiaat pausivõimaluse tõttu imelihtne.
Ja oligi lihtne muster maha joonistada ja järele kududa. Aga maailm on siiski õiglane. Haarates vihku, et omi mustreid juurde joonistada, torkasin sukavarda omale nii 1,5 cm pikkuses peopessa naha sisse. No ja ega need omad mustrid ka kõik niiväga omad ei saanud, võtsin ikka Kihnu Roosi kindakirjade raamatu appi.
Septembris-oktoobris oli mul palju häid mõtteid, mida lähematele inimestele jõuludeks ise teha. Milliseid kaarte ja milliseid kingitusi. Aga läks, nagu tavaliselt, või natuke halvemini :) Ehk et kaarte saatsin mõned üksikud (ajanappusele lisaks olin ma jälle ära kaotanud kõik aadressid. Jaa, mõistagi ma avastasin eelmisel nädalal, et ma olin suurema osa neist märkmikust arvutisse ümber kirjutanud, kuid märkmikku taga otsides polnud mahti arvutist vaadata) ja isetehtud kingitusi, neidki näärideks, said vaid mõned kolleegid, kelle puhul ma kahtlustasin, et neil on eelmiste aastate mõjul tekkinud mõningane ootus. Munesin neile siis mõned jõulukuulid. Mina tegin nad puuvillasest lõngast, valge on vanaemalt saadud nõuka-aegne kraam, punane tänapäevane, vardaks "tavalised sukavardad" ja sisse sai topitud villa.
Subscribe to:
Posts (Atom)