Aga mulle meeldivad toolid. Toolid on toredad. Kolmandat kirjutuslauda või voodit vms koju tirides võib tekkida küsimusi. Et kuhu see mahutada või miks neid nii mitu olema peab. Tool on ses mõttes palju ohutum. Võtab vähe ruumi ja on mitmekesiste kasutusvõimalustega. Hea ikka, et toolid välja mõeldud on.
Otsisin, mis ma otsisin, aga paistab, et pildid nendest toolidest, mis minu toolivaimustusele aluse panid, on koos toolide endiga eelmisesse ellu maha jäänud. Igatahes juhtus nii, et oma eelmist elu alustades ja maalt linna kolides leidsin küüninurgast kaks vana tooli. Ja üks neist minu kõige lemmikumas formaadis. Tühja sest ajahambast, aga inimkäsi oli nendega kurjasti ümber käinud ning püüdnud tappe naeltega parandada. Võtsin toolid kaasa ja läksin nendega Nikerdajate kursustele. Aega läks, aga korda nad said.
Üks neist, see lemmikuma kujuga, on siiski jäänud natukene pildile käterätikut hoides.
Järgmised kaks tooli leidsin oma lemmikpoest. Oleks neil mingid muud põhjad olnud, oleks ma nad rahulikult sinna poodi jätnud. Aga no neid ju ei saanud jätta.
Vägivalla osaliseks oli saanud üks neistki. Naeltega talle õnneks kallale polnud mindud, aga ei tea, kas oli temaga lihtsalt ohtralt kõõlutud ja selili lennatud või oli ta olnud osaline mingis kakeluses, igatahes oli ta kunagi viga saanud, leeni sees oli pragu ja tapid olid kannatada saanud. Neid vigastusi oli küll ravitud, aga pärast aastat meie köögis hakkas ta päris hullusti logisema. Egas midagi, võtsin jälle toolid selga ja läksin Nikerdajate juurde abi ja juhatust saama. Seekord oli asi keerulisem kui värvieemaldi-lihv-peits-šellak. Nimelt olid tapid päris ära murdunud. Järelikult tuli treima õppida ja uued pulgad treida. Ma siin juba ükskord kelkisin ka oma treimissooritusega. Igatahes, treida oli tõesti tore ja tool sai uued pulgad, nagu juuresolevalt pildilt näha, ja ei logise enam.
Siin nad edvistavad Marianne uue tapeedi taustal, aga tegelikult töötavad ikka köögitoolidena edasi.
Koos korteriga sain kaasa järgmised kaks tooli. Ühel neist on seljatugi läbi paindunud, ma kardan, et see tuleb amputeerida ja temast saab taburet. Aga teine on tubli ja tõhus tool, tapeedipanekul oli temast juba palju kasu. Temal on selles mõttes paremini läinud, et naeltest jms vägivallast on ta puutumata jäänud, ent see-eest on ta ajahambale ette jäänud ja pureda saanud. See kleepjas kiht kanga all on põhjus, miks ma porolooni ei salli.
Kui poroloonijäänused said ära nakitsetud, oli edasi juba lihtne. Lihvisin ja värvisin ja sain omale võimaluse rõdul kohvi juua või kedagi sööma kutsuda (aga see keegi peab siis oma söögi kaasa võtma, ma söögitegemist ei ole veel omendanud) või kui ma kunagi omale ka kapi saan, siis kapi ülemistelt riiulitelt asju kätte saada.
Järgmine invaliid on juba lahti lammutatud, loodetavasti saab ta ikka enne talve tulekut värvi alla ja tuppa.
Ullallaa, ma mäletan seda lauset 7 a tagusest suvekoolist! Nagu ka: L'assassin sur son sein succait son sang sans cesse :D aga ei tubli oled oma toolide restaureerimisega, mul oli vist au ühel peal istuda, ilma sellele suuremat tähelepanu pööramata. Siiski, ma tajusin ilu!
ReplyDelete