Neljapäeval oli tegus seminaripäev. Hommikul kell 10 lõin silmad üles ja õhtuks oli jälle pool sokki valmis. Kui mul tuleb käed rüpes pikalt istuda ja kuulata, siis ma jään lihtsalt magama. Kudumine aitab, käed on töös ja hoiavad vaimu ka vähe virgema. Sel korral teadsin ka pahkluuni jõudes ettevaatlikum olla, mu meelest istub teine paremini kui esimene.
Mis kokkuvõttes tähendab, et kaks poolikut sokki on ikka parem kui üks poolik sokk, eksole. Et ilmateade veel väga kohe väga külma ei luba, siis on vast nende vormistamiseks natuke aega.
Aga pole ma ka ainult jalad seinal logelenud. Eile värvisin juba suvel laiali lammutatud tooli tükke...
... ja kasutasin viimast kaunist sügisilma välitöödeks. Ehk lihvisin rõdul tulevase esikuriiuli plaate...
... ja õhtul tegin duširuumist maalritöökoja, kus plaadid üle peitsida.
Ma jätkuvalt ei armasta männipuitu. Metsana on mänd palju ägedam kui puitdetailina. Vastikult pehme ja kollane. Aga ma väga loodan, et lähiajal saabub päev kui ma leian endas jõudu ja pealehakkamist need jupid ka teistkordselt üle peitsida. Ja õlitada. Ja küll siis algab aega...
