Saturday, February 20, 2010
Auguga tekk
Ema asus oma lõngajääke hävitama. Heegeldas neist hunniku lapikesi ja tõi mulle, koos ülejäänud jääkidega. Mina heegeldasin lapikesed kokku väikseks tekiks. Keskele jätsin augu, sealt on hea pea läbi pista, et tekki endale ümber mähkides käed vabaks jääksid. Emal on nüüd kapis rohkem ruumi, minul auguga tekk ja kotitäis lõnganutsakuid....
Tuesday, February 2, 2010
Aegu ammuseid
Ema alustas otsustavalt mulle laopinna pakkumise lõpetamist. Tõi mulle suure kotitäie asju, mis ligi 10 aastat juba mu vanas kapis seisid, ilma et need mulle meeldegi oleksid tulnud. Et visaku ma ise minema. Ma mõne asja viskasin ka. Ja mõnegi jätsin viskamata. Näiteks riputusaasad kardinatele, mis olid viimati ees (tavaliste konksudega) vast 11 aastat tagasi
Kardinad iseenesest on ju ka alles. Võib-olla peaks nad kunagi valmis tegema.
Kahtlemata on igas majapidamises tarvilik väike ja natuke roostetanud plekk-karp teokarpidega.
Küsimus, miks mind praegu ehtevalmistamine ja pärlimängud eriti ei võlu, sai ka vastuse. Ükskord juba proovisin. Ei tulnud sest suuremat. Tegelikult ma ühe kaelaehte ükskord ikka valmistasin. Vaskketist, supikondist ja iseenda juustest. Aga selle asukoht on hetkel teadmata. Küll aga olen tallele pannud peotäie muid vidinaid.
Lõpuks näide sellest, kuidas parendamispüüd asja teinekord hullemaks teeb. Ja emal on tavaliselt õigus. Nimelt tikkisin käsitöö tunnis pildi. Roosikimp valmis, esitasin töö, sain hinde kirja. Oleks siis nii jätnud, oleks ilusa pildi saanud. Suuremat sorti nõelapadjaks või väiksemat sorti seinapildiks või miskit. Ema ja vanaema keelitasid, et tausta tegemine pole hea mõte. Aga või ma neid siis kuulasin. Ja nüüd see pilt ongi varsti juba 20 aastat poolik. Sest tausta tikkimine oli ilgelt tüütu. Ja tegelikult ei jäänud nii ilus kui ma arvasin. Aga ma ei saa öelda, et mind ei hoiatatud.
 |
| From Väike välimälu |
Kardinad iseenesest on ju ka alles. Võib-olla peaks nad kunagi valmis tegema.
Kahtlemata on igas majapidamises tarvilik väike ja natuke roostetanud plekk-karp teokarpidega.
 |
| From Väike välimälu |
Küsimus, miks mind praegu ehtevalmistamine ja pärlimängud eriti ei võlu, sai ka vastuse. Ükskord juba proovisin. Ei tulnud sest suuremat. Tegelikult ma ühe kaelaehte ükskord ikka valmistasin. Vaskketist, supikondist ja iseenda juustest. Aga selle asukoht on hetkel teadmata. Küll aga olen tallele pannud peotäie muid vidinaid.
 |
| From Väike välimälu |
Lõpuks näide sellest, kuidas parendamispüüd asja teinekord hullemaks teeb. Ja emal on tavaliselt õigus. Nimelt tikkisin käsitöö tunnis pildi. Roosikimp valmis, esitasin töö, sain hinde kirja. Oleks siis nii jätnud, oleks ilusa pildi saanud. Suuremat sorti nõelapadjaks või väiksemat sorti seinapildiks või miskit. Ema ja vanaema keelitasid, et tausta tegemine pole hea mõte. Aga või ma neid siis kuulasin. Ja nüüd see pilt ongi varsti juba 20 aastat poolik. Sest tausta tikkimine oli ilgelt tüütu. Ja tegelikult ei jäänud nii ilus kui ma arvasin. Aga ma ei saa öelda, et mind ei hoiatatud.
 |
| From Väike välimälu |
Karbid
Viltisin kevadel kaks karpi. Nii nagu Linca õpetas.
Ühest sai suvealguse sünnipäevakink, teisest lõpuks jõulukink.
Käpardi käes ei tee ka kõige vahvam fotoaparaat õige värviga pilte. Tegelikult on see hoopis heledam roheline.
Ühest sai suvealguse sünnipäevakink, teisest lõpuks jõulukink.
 |
| From käsitöö |
Käpardi käes ei tee ka kõige vahvam fotoaparaat õige värviga pilte. Tegelikult on see hoopis heledam roheline.
Subscribe to:
Posts (Atom)