Väike välimälu

Mardi küüned külmetavad, Mardi varbad valutavad

2011-11-09T11:51:00.000-08:00

4,5/7

2011-11-02T17:21:00.000-07:00

Ma ei saa nüüd vist enam öelda, et mul ei ole riidekappi. Sest ma olen ta ju enda omaks kuulutanud ja tema eelmisest kodust ära toonud. See, et minu asjad jätkuvalt kastides ja riidekapp teel on, pole ju ses mõttes oluline. No ja kui päris aus olla, siis osad tema jupid on ju juba siin minu kodus ka. Riiulid ja tagasein, näiteks. Ülejäänud osad võtsin aga kaenlasse ja läksin Nikerdajate juurde neid ravima. Sest spoon on siit-sealt ära ja tundus hea mõte see ära parandada kui see kapp juba juppideks on.

"Enne" pilt jäi jälle tegemata. Aga mõned pildid tööprotsessist on telefoni sees. Kui ma välja nuputan, kuidas ma need sealt kätte saan, siis võib neid isegi näha. Praegu panen selle siia kirja selleks, et fikseerida, et viisin kapi kohale 28. septembril, vist. Nüüdseks olen käinud kohal kolm korda, ühelgi korral pole õnnestunud kohal viibida kõik kolm tundi ja tänaseks olen saanud lihvimisvalmiks, ehk vana laki maha, seitsmest detailist neljal ja poolel. Pole just kõige kiirem tempo, aga tuleb mööblimeistritele au anda, vana lakk on paks ja tõhus.

Sokid ja riiulid

2011-10-30T15:45:00.000-07:00

Septembri alguses käisin natuke Portugalis. Et see üks kauge koht on ja reis sinna tubli pool päeva kestab, võtsin kudumise ligi. Minnes ikka kudusin, aga kohapeal oli olemine nii tegus, et kudumiseks mahti polnud ja tagasi tulles oli keha nii väsinud ja muljeid nii palju, et kogu tagasitee läks aklimatiseeumisele. Mitte et seegi oleks kuigi edukas olnud. Igatahes sai seal alustatud ja kodus edasi kootud üks sokk. Aga pahkluu ümber jäi kuidagi lotendama teine, ei meeldinud mulle see.

Neljapäeval oli tegus seminaripäev. Hommikul kell 10 lõin silmad üles ja õhtuks oli jälle pool sokki valmis. Kui mul tuleb käed rüpes pikalt istuda ja kuulata, siis ma jään lihtsalt magama. Kudumine aitab, käed on töös ja hoiavad vaimu ka vähe virgema. Sel korral teadsin ka pahkluuni jõudes ettevaatlikum olla, mu meelest istub teine paremini kui esimene.

Mis kokkuvõttes tähendab, et kaks poolikut sokki on ikka parem kui üks poolik sokk, eksole. Et ilmateade veel väga kohe väga külma ei luba, siis on vast nende vormistamiseks natuke aega.

Aga pole ma ka ainult jalad seinal logelenud. Eile värvisin juba suvel laiali lammutatud tooli tükke...

... ja kasutasin viimast kaunist sügisilma välitöödeks. Ehk lihvisin rõdul tulevase esikuriiuli plaate...

... ja õhtul tegin duširuumist maalritöökoja, kus plaadid üle peitsida.

Ma jätkuvalt ei armasta männipuitu. Metsana on mänd palju ägedam kui puitdetailina. Vastikult pehme ja kollane. Aga ma väga loodan, et lähiajal saabub päev kui ma leian endas jõudu ja pealehakkamist need jupid ka teistkordselt üle peitsida. Ja õlitada. Ja küll siis algab aega...

Leia 10 erinevust

2011-10-24T23:59:00.001-07:00

Rohkem pildikesi pealinnast on siin.

L'été Indien

2011-10-05T15:18:00.000-07:00

From Kuldne sügis 2011

.

Või siis niiviisi.

Um dia de domingo

2011-09-22T06:57:00.000-07:00

Selline pühapäev siis...

Kõik minu pardikesed...

2011-08-16T13:08:00.000-07:00

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb meenutada eelmise aasta märtsi. Kui ma sain pr. Marmelaadist inspireeritud ja leidsin kapist kangaid ja neile käärid sisse lõin. Täis otsustavust teha endale suveseelik. Ma ettenägelikult ei täpsustanud, millise suve.

Oleks olnud tõeline üllatus kui ma oleksingi märtsis alustatud seeliku sama aasta suveks valmis saanud. Tark ei torma, teadagi. Aga isegi kui ei torma, saab vahel mõistus otsa. Aasta tagasi oligi kõik mõistus mõneks ajaks ära kulutatud. Ei mõistnud mina sirgetest ribadest kaares värvlit välja võluda.

Laagerdusid tükid edasi. Järgmine, ehk tänavune, suvi hakkas ka lähemale tulema. Ega ma seelikut ei unustanud. Isegi kolides oli ühe suure kasti peale kirjutatud POOLIK SEELIK. Kolimisabilistele tegi see miskipärast nalja. No ega mul siis kastitäis seelikut polnud, seal oli palju muud kraami ka, aga tundus, et seelikut ei tohi silmist lasta. Nüüd mul pole muidugi enam aimugi, mis seal kastis veel on, sest ka seeliku võtsin ma ühel heal päeval sealt välja.

Sest mind oli külastanud Üks Mõte.

Kõigepealt tegin mõned lapitekiplokid, aga siis läks mõte uitama ja aprikoos oli ju teinud kauni õpetuse ja kangaid olin ka suure hunniku kokku otsinud ja noh, teadagi, kui keeruline see ikka olla saab... Ja nii see jälle läks... Lõikasin veel hulga lappe ja kaunistasin kodu lipukestega.

Siinkohal eraldi tänu neile, kes lapitekiteemas kinnitasid, et lapid võib kokku õmmelda ühes jorus, niiti vahepeal katkestamata. Sest mullusuvel ma seda ei teadnud ja neid korralikult kinnitatud õmblustega lappe, mida ma eelmisel suvel suure hoolega kokku olin õmmelnud, oli nüüd kole tüütu lahti harutada. Aga harutatud nad said ja pärast lipukesi oli järgmiseks ajutiseks kujunduselemendiks toatäis ribasid.

Pärast seda alles läks lõbusaks. Seda seelikut oli ikka kole palju. Ma isegi mõõtsin need ribad ära ja kirjutasin kuskile üles. Kuskile väga kindlasse kohta.

Järgmine harjutus oli aluääre sirgeks ajamine. Tädi on elus mitmeidki keerulisi õmblustöid teinud. Aga seda seelikut vaatas, vaatas, arvas, et ma olen selle valesti kokku õmmelnud, püüdis sellele siiski joonlauaga läheneda, ent heitus ja mul ei jäänudki muud üle kui serv vaba käega lihtsalt enam-vähem ühtlaseks lõigata. Sirge olemisega pole sel serval vähimatki pistmist. Seda võin ma küll kinnitada.
Igatahes, võttis aega, mis ta võttis, aga aega ta võttis ja ei läinudki rohkem kui poolteist aastat, et üks seelik valmis saada.

Tagantjärele tarkus muidugi ütleb, et poleks pruukinud selle krookimisega nii hoogu minna. Tulemus on selline, et täiskuuöödel Tirooli karjusneiuks käia sobib hästi, aga muul ajal...

Mis pardikestesse puutub, siis kuna Tartu Abakhanis oli valge broderiipitsi valik äärmiselt piiratud, et mitte öelda olematu, tulid serva pardikesed. Viis ja pool meetrit pardikesi.

Est-ce seize chaises sèches ou seize sèches chaises?

2011-08-13T11:28:00.000-07:00

No ei ole mul veel kuutteist tooli. Ei kuiva ega märga.

Aga mulle meeldivad toolid. Toolid on toredad. Kolmandat kirjutuslauda või voodit vms koju tirides võib tekkida küsimusi. Et kuhu see mahutada või miks neid nii mitu olema peab. Tool on ses mõttes palju ohutum. Võtab vähe ruumi ja on mitmekesiste kasutusvõimalustega. Hea ikka, et toolid välja mõeldud on.

Otsisin, mis ma otsisin, aga paistab, et pildid nendest toolidest, mis minu toolivaimustusele aluse panid, on koos toolide endiga eelmisesse ellu maha jäänud. Igatahes juhtus nii, et oma eelmist elu alustades ja maalt linna kolides leidsin küüninurgast kaks vana tooli. Ja üks neist minu kõige lemmikumas formaadis. Tühja sest ajahambast, aga inimkäsi oli nendega kurjasti ümber käinud ning püüdnud tappe naeltega parandada. Võtsin toolid kaasa ja läksin nendega Nikerdajate kursustele. Aega läks, aga korda nad said.

Üks neist, see lemmikuma kujuga, on siiski jäänud natukene pildile käterätikut hoides.

Järgmised kaks tooli leidsin oma lemmikpoest. Oleks neil mingid muud põhjad olnud, oleks ma nad rahulikult sinna poodi jätnud. Aga no neid ju ei saanud jätta.

Vägivalla osaliseks oli saanud üks neistki. Naeltega talle õnneks kallale polnud mindud, aga ei tea, kas oli temaga lihtsalt ohtralt kõõlutud ja selili lennatud või oli ta olnud osaline mingis kakeluses, igatahes oli ta kunagi viga saanud, leeni sees oli pragu ja tapid olid kannatada saanud. Neid vigastusi oli küll ravitud, aga pärast aastat meie köögis hakkas ta päris hullusti logisema. Egas midagi, võtsin jälle toolid selga ja läksin Nikerdajate juurde abi ja juhatust saama. Seekord oli asi keerulisem kui värvieemaldi-lihv-peits-šellak. Nimelt olid tapid päris ära murdunud. Järelikult tuli treima õppida ja uued pulgad treida. Ma siin juba ükskord kelkisin ka oma treimissooritusega. Igatahes, treida oli tõesti tore ja tool sai uued pulgad, nagu juuresolevalt pildilt näha, ja ei logise enam.

Siin nad edvistavad Marianne uue tapeedi taustal, aga tegelikult töötavad ikka köögitoolidena edasi.

Koos korteriga sain kaasa järgmised kaks tooli. Ühel neist on seljatugi läbi paindunud, ma kardan, et see tuleb amputeerida ja temast saab taburet. Aga teine on tubli ja tõhus tool, tapeedipanekul oli temast juba palju kasu. Temal on selles mõttes paremini läinud, et naeltest jms vägivallast on ta puutumata jäänud, ent see-eest on ta ajahambale ette jäänud ja pureda saanud. See kleepjas kiht kanga all on põhjus, miks ma porolooni ei salli.

Kui poroloonijäänused said ära nakitsetud, oli edasi juba lihtne. Lihvisin ja värvisin ja sain omale võimaluse rõdul kohvi juua või kedagi sööma kutsuda (aga see keegi peab siis oma söögi kaasa võtma, ma söögitegemist ei ole veel omendanud) või kui ma kunagi omale ka kapi saan, siis kapi ülemistelt riiulitelt asju kätte saada.

Järgmine invaliid on juba lahti lammutatud, loodetavasti saab ta ikka enne talve tulekut värvi alla ja tuppa.

Üksi kodus...

2011-07-20T14:47:00.000-07:00

Kogu aeg ju ka kastidega tuuseldada ei jaksa. Saatsin lapse suvepuhkusele, leidsin üles õmblustarvikud. Hakkasin Isetegija koostegemise raames lapitekiplokke tegema. Vanaema päranduse hulgas oli ka karpide viisi juba valmis lõigatud lapitöö lappe. Mõtlesin, et peaks tehnikaga tutvuma ja natuke harjutama. No ei saa öelda, et see mul väga hästi välja tuleks. Mul on raskusi juba sirgete servadega tükkide välja lõikamisega, rääkimata nende sirgest ja täpsest kokku õmblemisest. Ent sellest hoolimata olen ma kolm lapikest valmis saanud. Natuke kööbakad. Ja kui vilunumad raporteerivad, et neil kulub ühe ploki tegemiseks pool tundi, siis ma alla kolme ei saa kuidagi.
Positiivne on see, et tekkis vajadus otsida üles mõned kangad, mis omakorda sundis natuke esikukappi koristama, et need üles leida. Üksiti on selle tulemusel esikukapis paar prügikotti vähem, ent toanurgas üks kast rohkem.
Igatahes on esimesed kolm lapikest sellised.

Esimene:

Teine:

Kolmas:

Täna oli plaanis järgmine lapp käsile võtta. Aga vahepeal külastas mind üks mõte. Ja mõte oli järjekindel ja ei läinud ära. Ei jäänudki muud üle kui hakata mõtet ellu viima. Tulemuseks oli selline asi. Esialgu. Ma loodan, et tast saab ikka asisem asi ükskord. Kuna tugitool ja diivanilaud on üks ebaergonoomilisemaid kohti õmblustöö tegemiseks, siis selg ei pidanud lihtsalt kauem vastu.

Veerand aastat juba...

2011-07-05T12:07:00.000-07:00

Ja kui täpne olla, siis pisut enamgi. Olen elanud päris oma kodus. Lapse ja kassiga.
25. märtsi õhtul sain võtmed, viisin lapse jalust, ostsin tapeete ja kärutäie koristusvahendeid. Järgmisel päeval eemaldasime tapeedid, kardinad, laminaadist juberiiulid köögist ja kolisin sisse. Siis hakkas remont ja mäng "15". Kastid-kotid-kompsud.
Nüüdseks hakkab vaikselt juba jumet võtma. On rohkem kodu kui lao moodi. Aga teha on veel mõndagi. Ja mõtteid, kuidas teha, on palju. Ehk õnnestub mõni neist ikka teostada ka.

Hädaabitööd

2011-02-28T12:55:00.000-08:00

Mida teha siis kui on käimas projekt hubane kodu, aga praegune kodu enam ja järgmine veel ei inspireeri ega motiveeri?

Siis pole muud kui tuleb aga järjest kapist ajastuhõngulisi köögirätte välja koukida ja neile pitse serva meisterdada. Jaanuaris heegeldasin, veebruaris kudusin, näis, mida märts toob.

Heegeldatud äärepitsi muster leitud netiavarustes uidates, kootud pits on Annise serv. Ma proovisin Haapsalu salli raamatust ka äärepitse, aga niiviisi eraldiseisvana meeldis mulle parempidine pind ripsilisest enam.

Üksiti on tegu ka ärakasutusega, rätikud pärinevad ajaloo varasalvest ja niidiks on üks poolik kera kodusest salvest. Heegelnõela number on vajunud ajaloo hämarusse, vardad olid bambusest 2,5.

Töökindad

2011-01-18T12:52:00.000-08:00

Andsin sügisepoole kergekäelise lubaduse Väikevennale sünnipäevaks töökindad kududa. Sest Väikevennal on sama mure kui mul endal - käed külmetavad kogu aeg. Ja ma ei saa aru, miks ei võiks suunata arvuti ventilaatorist tulevat sooja õhku sõrmedele, selmet kütta lihtsalt tuba või, halvemal juhul, süle. Endal on mul tööl abivahendiks üks peenvillane poolkinnas. Vasaku käe oma. Aga külmetab peamiselt parem, hea ikka, et kindal sõrmi pole, panen siis vasaku käe kinda paremasse kätte, mis sest, et pitsimuster sel moel peopessa jääb. See on nagunii lihtsalt proovikinnas. Proovisin kududa peenikesest villasest peenikese vardaga ja käeseljale natuke pitsimustrit. Ma usun, et mul oli mingi väga hea ja kaval mõte, mis sundis mind kuduma kahte vasaku käe kinnast, erineva mustriga, ja ei ühtki parema käe oma. Aga kuna lõng on tiba ebaühtlane ja varras vale jämedusega, siis mulle ei tundu, et ma peaksin neile puuduvad parema käe kindad juurde tegema.
Igatahes, mõistes venna muret, asusin talle kindaid meisterdama. Soetasin värvilise lõnga, et ei tekiks tahtmist palmikutega mässata. Aga ikka tekkis. Niipalju end talitsesin, et tegin lihtsalt öökullid. Isetegija abiga on see muster leitud, kui teise kindani jõudsin, siis esimese hooga enam ei leidnud ka. Ja rohkem ei otsinudki. Esimest korda elus tegin ka kiiluga pöidla. Ja ei läinud kuud aegagi sünnipäevast mööda kui kindad saidki valmis :)

Öökullid lähemalt

Lõng Schachenmayr Cotton Eco Color, kulus natukene üle ühe toki. Vardad 2,5 ja 13 silmust vardal.

Kudumunad

2011-01-11T13:32:00.000-08:00

Kõigepealt nägin ma neid 1nipi blogis. Imetlesin. Ihalesin. No ja kui keeruline see ikka olla saab? Siis vaatasin viidatud videot. No ja siis vaatasin juutuubis neist veel mõnda videot. Seda vaadates tundus plagiaat pausivõimaluse tõttu imelihtne.
Ja oligi lihtne muster maha joonistada ja järele kududa. Aga maailm on siiski õiglane. Haarates vihku, et omi mustreid juurde joonistada, torkasin sukavarda omale nii 1,5 cm pikkuses peopessa naha sisse. No ja ega need omad mustrid ka kõik niiväga omad ei saanud, võtsin ikka Kihnu Roosi kindakirjade raamatu appi.

Septembris-oktoobris oli mul palju häid mõtteid, mida lähematele inimestele jõuludeks ise teha. Milliseid kaarte ja milliseid kingitusi. Aga läks, nagu tavaliselt, või natuke halvemini :) Ehk et kaarte saatsin mõned üksikud (ajanappusele lisaks olin ma jälle ära kaotanud kõik aadressid. Jaa, mõistagi ma avastasin eelmisel nädalal, et ma olin suurema osa neist märkmikust arvutisse ümber kirjutanud, kuid märkmikku taga otsides polnud mahti arvutist vaadata) ja isetehtud kingitusi, neidki näärideks, said vaid mõned kolleegid, kelle puhul ma kahtlustasin, et neil on eelmiste aastate mõjul tekkinud mõningane ootus. Munesin neile siis mõned jõulukuulid. Mina tegin nad puuvillasest lõngast, valge on vanaemalt saadud nõuka-aegne kraam, punane tänapäevane, vardaks "tavalised sukavardad" ja sisse sai topitud villa.

Meie igapäevast lund...

2010-12-12T10:12:00.000-08:00

Nojah, nii on, lumest ei saa viimasel ajal ei üle ega ümber. Sõna otseses mõttes. Reedel olid lapsukesel tuisupühad. Mul õnnestus põlvini lumes siiski kellegi jälgedes kalpsata (hirmus pika sammuga oli see jäljejätja käinud...) ja bussipeatuseni jõuda. Aknast on seda muidugi kaunis vaadata. St seda, kuidas ööga sajab söögimaja katusle selline hunnik lund. Mitte seda, kuidas inimesed lahtilükkamata kõnniteed pidi rähklevad.

Eile käisime maal jõulukuusejahil. Lapsuke ja tema nõbud tundsid muidugi lumest rõõmu ja kahlasid reipalt üle põlve lumes (no kõige väiksemal oli ikka vööni see lumi) omale kuuske otsides. Elamus missugune. Ja ega elamused sellega piirdunud, kui pimedus oli saabunud, lahkus ka elekter. Ja pole teadaolevail andmeil praeguseks, ehk 24 tunni jooksul, naasnud. Mulle meeldib korteris elada. Olgugi maal ilus.

Toas aga piiluvad päkapikud. DROPSi õpetuse järgi värviliste maavillaste riismetest. Impulssheegeldus :)

Ja lõpuks pilt sellest, mis ootas pildistamist juba mitu nädalat. Kudumine ise läks ludinal, kirjaks Kihnu Roosi kindakiri, sest ühtki Rõngu kindakirja ma ei tea. Lõngaks meriinovillane, sest kindaomanik maavillast ei kannata. Vardaks tavalised nõuka-aegsed metallist sukavardad. Mittekõigepeenemad. Aga siis ootasid mitu nädalat pressimist ja siis mitu nädalat pildistamist. Ja lõppeks leidis lapsuke, et need on pigem sellised lumeta ilma kindad, sest nii, et käed lumiseks ei saa, polevat võimalik õues viibida. Nojah, mida mina ka tean. Seda muidugi nüüd tean jälle, et kauni tulemuse nimel peaks pidevalt kirjatud kindaid ja sokke kuduma, muidu võtab tubli pool kinnast aega, et kude ühtlaseks saada.

Ja kui kuskil on olemas Anonüümsete Piparkoogivormikogujate tugigrupp, siis palun mulle teada anda. Loendasin täna oma majapidamises 60 piparkoogivormi. Aga sellest hoolimata pidin ma üles näitama hirmsalt meelekindlust, et lahkuda viimati poest ainult koerakujulise vormiga. Kusjuures näiteks lumememmekujulist ja kellukesekujulist ja kalakujulist pole mul üldse. Rääkimata kiikhobusekujulisest, mille puudumise all ma juba aastaid kannatan.

Kostüümidraama

2010-11-25T14:01:00.000-08:00

Paar nädalat tagasi saabus lapsuke koolist teatega, et 25. novembril on kadrikarneval. Küsisin siis ettevaatlikult, et kas kostüümi on ka vaja ja nii. No siis muidugi selgus, et on. Kassikostüümi. Ja et on kadrikareval, siis valge kassi kostüümi.
Iiiiik!
Ärge kunagi küsige küsimusi, mille puhul te pole päris kindlad, et vastust kuulda tahate...
Aga tegu tehtud, sõna lendu lastud ja meeltesegaduses lapsukesele lubatud.

Niipalju suutsin endale siiski kindlaks jääda, et mingist karvasest asjast ma seda tegema ei hakka. Tuleb karvutu kass seekord.
Oravanahka õmmeldes oli terve elamine karvu täis.

From käsitöö

See vasakpoolne on minu oravake.

Kuna aga kassid ja oravad on sarnased loomad, eksole, koukisin kapipõhjast välja oravanaha lõike. (Ja ma oleksin olnud suures hädas kui oleksin võtnud kuulda mõistuse häält ja lõike minema visanud tookord. Arvates, et ega ma rohkem oravanahku ikka õmblema ei pea). Ajasin oravanaha lapsukesele selga (jajaa, see on mõistagi alles. Rekvisiitide kohvris.) ja sain teada seda, mida oligi arvata, et kasvamine on toimunud ainult pikkusesse, mitte laiusesse. Lapsevanemana teeb see mind mõnevõrra murelikuks, aga tol hetkel tundsin siirast rõõmu sellest, et lõiget oli vaja ainult pikemaks, mitte laiemaks joonistada.

Et karnevaliriideid kantakse umbes üks kord, siis on nende peal hea õmblemist harjutada. Sest mul näeb sisemine pool ikka nurjatu välja ja ma arvan, et ma kasutan töövõtteid, mida klassikaline õmbluskunst ette ei näe.

Igatahes valmis ta sai. Pildid on sellised sellepärast, et modell püüdis võtta samu poose kui kass. Magav kass, mitte surnud kass nagu teise pildi järgi võiks arvata.

Hommikul kohmas laps, et ta loodab, et ta teistest liiga erinev pole. Mismõttes, uurisin. Et kui teised on lihtsalt kadrijooksmisriietes... Ja nagu sageli juhtub, oli ka seekord lapsukesel õigus. Tõepoolest oli ta olnud ainus, kel sedasorti kostüüm. Aga õnneks saime draamata, ise ta sellist tahtis...

Tagasi päriselus

2010-10-25T12:48:00.000-07:00

Kuna tegemist oli puhkusega, tegelesin ka puhkamisega. Marianne oli üksõhtu väsinud ja siis lihtsalt ei teinudki midagi. See oli väga mõnus, kahju ainult, et selle tegemiseks tuleb Pariisi sõita...

Reedel käisime teaduspargis Parc de la Villette. See on väga äge koht ja sai nimekirja "siia me peame tagasi tulema". Park ise on hirmus suur ja seal on lisaks lagedale alale mitmeid aedu, draakoniaed oli kahjuks kinni, aga oli näiteks metsasalu, kus puude vahel olid peeglid, või siis aed, kus tehakse giidiga jalutuskäike ja räägitakse, kuidas aedvili kasvab. Me peatusime pikemalt aias "tuuled ja düünid"

Lisaks tuulegeneraatoreid meenutavatele esemetele (neil olid vändad küljes, aga Marianne väntamisest küll midagi ei juhtunud) oli seal palju ümaraid vorme

Allveelaeva me ei jõudnudki, aga see-eest vaatasime 3D merekoletisefilmi pallikujulises kinos La Géode

See oli juba väljast üsna mõjus ja kutsus ennast seestpoolt ka vaatama

Ekspositsioonimajas jõudsime põhjalikult läbida optikasektsiooni, kus sai selgeks, et kui oma silm on kuningas, siis võrdlemisis naiivne ja kergeusklik teine. Pettus toimus iga eksponaadi juures. Asjad kadusid, ilmusid, muutsid kuju ja värvust. Kuigi valjuhäälselt teatati uste peatsest sulgemisest, kihutasime ka läbi helidesaali. Seal sai näiteks kuulata kuke kiremist originaalist 2x aeglasemalt, 4x kiiremini ja tagurpidi. Lisaks oli väga põnev sektsioon häältest, mida üldiselt kunagi ei kuule. Näiteks magav jänes ja sööv tigu ja jahtuv laava ja külmuv vesi jms.
Allveelaev ja planetaarium ja matemaatikasektsioon ja teine kino jäävad siis järgmiseks korraks.

Õhtust sööma läksime linna sisse, Pont Neufi ületades märkasime taevas siravat täiskuud. Ei saanud seda pildistamata jätta.

Latern ja kuu

Koduteele asudes oli väike lootus jõuda jõe äärde kella 10ks, et näha, kuidas Eiffeli torn sädeleb. Jõe äärde peaaegu vist isegi jõudsime, aga torn jäi jõekäänaku varju. No egas midagi, hakkasime vaikselt jõeäärtpidi kodule lähemale jalutama. Ma avastasin, et fotoaparaadil on ööpildistamisrežiim, seega oli ka tegevust piisavalt. Eesmärk oli saada pildile Eiffeli tornist saadetav valgusvihk, mis lõpuks ka õnnestus. Ja ma polnud üldse ainuke, kes fotoaparaadiga mööda rinnatist roomas. Üheteistkümneks jõudsimegi kenasti Concorde'i väljakule ja saime imetleda, kuidas torn uhkelt säras ja sätendas. Leppisime Mariannega kokku, et Eiffeli torn on end nüüd mõneks ajaks ammendanud. On teist nüüd vaadatud valges ja pimedas, seest ja väljast, sõidetud liftiga ja ronitud treppidest.

Sätendamist pildi peale ei jäänud, aga umbes selline ta paistis

Laupäeval oli vaja täita Pariisiskäigu teine ja kolmas eesmärk - kohtuda Triinuga ja süüa külmutatud sidrunit. Enne seda aga käisime turul, kus oli väga tore hoolimata sellest, et vihma sadas ja tõmmud müüjad tundmatus keeles "Jallajallajalla!" karjusid kõik see aeg. Ma arvan, et nad lihtsalt ei osanud olla nii, et suust mingit heli välja ei tule. Eks temperament ole neil tulisem ja lett segas ka, seega nad mitte ei kippunud Mariannet kõrva tagant kudistama, vaid pidid muul moel tähelepanu võitma, kes talle viinamarja peaaegu et suhu toppides, kes noa otsa torgatud meonitükiga nina ees vehkides. Aga no viigimarjad olid magusad ja oliivid head. Rääkimata kastanitega metsseapasteedist. Praegugi läheb suu vesiseks.
Pärastlõunal aga võtsime Triinu ühes ja siirdusime Hiina linnaossa, et külastada vendade Tangide kaubamaja ning süüa seda va sidrunit. Metroost väljudes jäime aga ilmastikuolu kätte, nimelt sadas rahet ja välkus ja paukus äikest. Rahe ja äike läksid küll võrdlemisi kiiresti üle, aga vihma sadas ja sadas, seega ei hakanudki pilti proovima teha.
Vendade Tangide kaubamaja me esimesel katsel ei leidnud. Küll aga muud põnevat, näiteks Hiina nõude poe. Vat, sinna peab ka ükskord põhjalikumalt sisse minema. Seal oli tillukestest kausikestest pangesuuruste sõeladeni ja kõigis vahepealsetes mõõtudes kraami. Lisaks jäi teele ka kirik Notre Dame de Chine. Julgemad õnneks astusid kontakti kohalikuga, kes meid ka vendade Tangide juurde juhatas. Toiduvalik oli jätkuvalt lummav. Kuivatatud kurgid, kuivatatud seened, rohutarretisemahl jms.

Itaalia väljaku juures saime ka oma külmutatud sidruni söödud. Sidrunikoor on seest tühjaks õõnestatud, täidetud sidrunisorbetiga ja siis ära külmutatud. Väga vigur magustoit.

Pühapäeval oli vaja juba varavalges üles tõusta ja teele asuda. Põhjavaksalis oli lennujaamarong mingile valele perroonile viidud, karjuti küll, et lennujaama saab perroonidelt 32 ja 33 ja perroonil olid ka vastavasisulised sildid, kuid 33. perroonil ootavas rongis ootavad inimesed peletasid kõik kohvritega inimesed oma rongist välja, väites, et lennujaama saab siiski kõrvalperroonilt. Ega seal kohvritega inimestega täidetud rongis oli tõesti võrdlemisi kitsas... Igatahes jõudsime me lennujaama enne check-ini algust, miska saime oma 20 minutit jälgida, kuidas Air Balticu töötajad oma töökohti sisustasid. Huvitavam ikka kui lihtsalt seina vaadata.

Koju jõudes olime väsind, kuid õnnelikud.

Mõni pilt veel

Kuidas meil siin siis läheb...

2010-10-21T09:55:00.000-07:00

Pärast seda kui Vilniuse lennujaama check-ini tütarlaps oli imestunud minu kahtluse peale, kas lennuk Pariisi ikka lendab ja käsipagasi 2-kilose ülekaalu peale lootusrikkalt küsinud, ega mul juhuslikult laptopi kotis pole, sest kui see välja võtta, siis ju pole kott ülekaalus (aga me ei võtnud ja proovinud, vaid leppisime kokku, et mul on 2-kilone laptop seal kotis), läbisime turvakontrolli koos pooleliitrise veepudeliga, mille olemasolu ma juba unustada olin jõudnud. Nagu ei tahtnud nad näha mu laptopi, piisas neile ka teadmisest, et see vedelik, mis mu kotis on, on veepudel.
Lennujaama kohvikus selgus, et mu kodust leitud ühelitised pangatähed on nii vanad, et need polegi enam kasutuses, kuna aga tegemist oli ühe inimtühjema lennujaamaga, kus mul kunagi on õnnestunud viibida, siis lustisime jupp aega kohvikutibiga ja vahetasime mu mündipudi suurema nimiväärtusega müntideks.
Pariisi jõudes ootasin manifesteerijaid ja liiklusseisakuid ja mida kõike. Tegelikkuses ei paistnud siin mingit erilist melu. Lennujaamarong sõitis küll ainult Põhjavaksalini, aga kuna meil polnudki plaanis sellega kaugemale sõita, ei seganud ka see meid kuidagi. Üksiti püstitasin isikliku Roissy lennujaamast väljumise kiirusrekordi, olles täpselt tund pärast maandumist juba rongis. Sellele aitas tõenäoliselt kaasa asjaolu, et meil oli ainult käsipagas ja kindlasti see, et täiesti juhuslikult leidsime väga ruttu mingid nurgatagused liftid, millega sai terminalidevahelisele rongile.
Edasi läks kõik sama edukalt (sest tehnilise rikke tõttu jäi natukeseks tunnelisse kinni eelmine rong, mitte meie oma) ja jõudsime ilusti INALCO praktilise eesti keele tundi :) Teele jäi näiteks ka kohalike kommunistide pesa.

Tund toimus õnneks majas sees, mitte sellises ajutises õppeklassis

Koduteel nägime siiski ka midagi, mida seostada pensionireformivastastega, nimelt bensiinisaba.
Õhtusöögi käigus õpetasime Marianne pulkadega makarone sööma ja selgus, et talle väga maitsevad kohalike jaapanlaste kanavardad. Järgmisel päeval tunnistas ta söödavaks ka nende riisi sojakastmega :)

Eile viisime ellu ainsa konkreetse plaani, mis meil siiatulles oli, läksime trepist Eiffeli torni. Õnneks saab trepist ainult teise platvormini, mis on isegi juba sama kui kõndida 43. korrusele, tippu tuleb siiski liftiga sõita. Süsteemse inimesena nõudis Marianne kõigi infotahvlite läbi töötamist, miska saime teada palju kasutuid fakte (näiteks, et torni ehitamiseks kulus 2 500 000 neeti). Lisameelelahutusena turnis mööda torni ohtralt töömehi, kes paistsid seda parasjagu värvivat (ja nagu me teada saime, värvitakse torn üle iga 7 aasta tagant ja viimasel ajal loodushoiu mõttes pliivaba värviga). Õhtul ehmatasime Eesti saatkonnas kirjandusõhtul kohalikke, kelle maailmas lapsed korralikult kapis kinni on ja kindlasti ei käi sedasorti üritustel. Aga pRantslane on pRantslane, ehmatusest hoolimata kudistas mõni julgem Mariannet kõrva tagant ja kiitis tema juukseid. Olime selleks ajaks juba vestelnud nii kohaliku saiamüüja kui saatkonnalähedase võileivamüüjaga (ega me palju rohkemate inimestega polnudki sel päeval mingit asja ajanud) ja läbinud teemad, et küll on ilusad juuksed ja mis keelt me omavahel räägime ja kas Eestis on praegu siis koolivaheaeg. Võeh.

Täna jalutasime siin kohalikus Levallois' linnakeses ringi, tutvusime pargi ja kaubandusega. Nägime õunakoorijat, mis on kohaliku ajalehe andmeil võlunud juba tuhandeid kohalikke ja mina soetasin omale mantli. Mantlimüüja muidugi ei saanud ka jätta märkimata, et Marianne näeb välja nagu Claudia Schiffer...

Pargis käitumise reeglid on siinkandis sellised.

Virmaline

2010-10-21T09:36:00.000-07:00

Kudutuju tuli natukeseks tagasi eelkõige selleks, et valmistada õlarätik, mis elab lähemal ajal Pariisis, kus kütmine on, teadagi, vähelevinud.
Muster: Revontuli
Lõng: Raasiku Artistic 8/2
Varras: 5,5
Suurus: keskelt tipuni 85 cm.

Uut pole siin midagi

2010-10-18T21:41:00.000-07:00

Tõesti, oktoobris pole enam midagi uut. Septembris sain kätte paberi, mis ütleb, et koolitee on lõppenud, selle tulemusel sain juba augustis uued juuksed ja puha. Pikk juus, lühike aru, eksole... :) Aga muidu ikka samad konnasilmad ja kammunaalmaksud.

Käsitööliselt pole midagi teinud. Peaaegu ainult niipalju, et Marianne saaks uueks kooliaastaks uue pinali ja telefonikoti. Katia Bombay ja konks 3, kui ma õigesti mäletan.

Tegelikult on paaril viimasel nädalal kuduhoog tagasi tulnud, see on tore.

Praegu istun Tallinna lennukijaamas ja loodan, et õnnestub ka Vilniusest Pariisi edasi lennata. Streigi tõttu on tühistatud 30% Roissy lendudest, meie oma suhtes on nad praegu veel optimistlikud. Noh, ega pole ka Vilniuses ammu käinud...

Väiksed sammud

2010-08-23T13:53:00.000-07:00

Märtsis polnud ma kirjutanud veel ühtegi magistritööd ega õmmelnud ühtki lapitööd. Kirjutama oli elu küll sundinud varemgi, õmblema vähem, kuid need ettevõtmised olid mõlemad uued ja võimete piire kompavad.
Kirjatöö on tänaseks.... esitatud, mitte valmis. Kas saab sooritatud ka elu viimane eksam ja soperdus ära kaitstud, seda näitab lähem nädal. Õnneks on sõpru, kes ulatavad abikäe ja -pea. Ka siinkohal neile tuhat tänu.
Lapitöö on olnud iseseisvam ettevõtmine. Ja vahepeal rahulikult kotis oma aega oodanud. Laagerdunud. Valmis polnud ta siiski iseseisvalt saanud. Imelik. Pärast kirjatöötaagast vabanemist koukisin ta jälle välja. No lappidest on nüüd saanud ribad. Aga kuidas neist tükkidest seelik peaks saama?

Sooritusvajadus

2010-04-28T12:03:00.000-07:00

On see nüüd pesunui või pudrunui...

Ühest küljest vajab minusugune käsitsimõtleja suuremahulise vaimse pingutuse tasakaalustamiseks suuremahulist käelist pingutust. Teisest küljest jällegi - kirjutama ma õppisin oma 25 aastat tagasi ja kirjutamine iseenesest pole miski sooritus, vastupidi, pigem tundub, et see, mis kirja sai, pole suurem asi asi. Ei oska ja ei tule välja ja üleüldse.

Et tunda rõõmu sellest, et olen midagi ära õppinud ja et paar tundi nädalas oleks tõhusat käelist tegevust ja et oleks tegemine, mille tulemus on kohe näha, siis korraldas Maailm mulle treimiskursuse. Tegelikult läksin lihtsalt katkist tooli remontima. Lihv-liim-lakk, teame. Aga kuna toolil oli katki läinud kaks ümarat pulka, tuli ka treimine ära õppida. Ja treimine on tore!
Ja eriti tore on tunne kui peitel hakkab kindlalt käes püsima ja pulk hakkabki võtma soovitud kuju. Sooritus :) Ma olengi omendanud uue oskuse. Mitte vilumust, kaugel sellest, aga põhitõe. Mõnus tunne. Ja silmnähtav areng. Ülevalt alla siis proovitöö, pooleliolev töö ja eesmärk, ehk katkine jupp, mis vajab asendamist.

PS Tegelikult pole mulle treitud asjad kunagi eriti meeldinud. Ja ega nad vist ei hakka ka nüüd rohkem meeldima. Aga ma mõistan, et neid on tore teha :)

Ei kübarseppa minust saa...

2010-03-27T12:42:00.000-07:00

Koolivaheaeg algas järjekordse mütsiäpardusega. Miskipärast äparduvad mütsid teiste kuduesemetega võrreldes oluliselt tihedamini.
Ise ei kanna ma mütsi vast viimased... 20 aastat. Ülikooli alguses tegin omale ühe. Et kui ikka päris kole külm on, saaks pähe panna. See on jäänud siiani mu toredaimaks mütsiks.

From käsitöö

Uuesti kudulainele sattudes sai ka mütse proovitud teha. Esimene triibumüts sai tuttavate peade jaoks liiga väike. Teine tuli parem, isamaalisem ka.

From käsitöö

Siis püüdsin teha lapsele peapaela. Rattakiivri alla. Aga lapse pea oli oluliselt suurem. Tegin kaunist rahvusliku mustriga ribast siis pisikesele vennalapsele mütsi.

From käsitöö

Ilm läks külmemaks, püüdsin ka mütsi kududa. Müts sai hea. Aga jälle väike. Hea ikka, et vennal palju väiksem laps on... Ja poes mütse müügil...

From käsitöö

Enda vana pea hakkas ka külmetama. Tegin omale nässu. Ei oska teda teisiti nimetada. Lihtsalt toru asemel tegin talle lühendatud ridadega kumeruse sisse. Ja laotasin õlgadele laiemalt. Iseenesest töötab küll, aga ma avastasin, et mulle ei meeldi kui pikad juuksed mantli all on. Eriti kasutuks osutus ta siis kui juuksuri juures sai pidusoeng pähe teha lastud. Nii et ei ole ka see peakate eriti kasutusel.

From käsitöö

Kuna lapse rattakiivri alla plaanitud peapael hakkas vennalapse mütsiks, oli uue rattahooaja alul ikka ka kiivri alla mütsi vaja. Tegin mütsi. Noh, kiiver hoiab teda õnneks pea küljes kinni, ilma kiivrita see kuigi hästi peas ei seisa. Aga vähemasti mahub pähe. Suur edusamm seegi.

From käsitöö

Vahelduseks oli siiski ka üks õnnestumine. Ullaneule lillemüts. Suurendasin mustrit ja täiesti ootamatult valmis paraja suurusega peakate. Ka pime kana leiab vahel tera...

From käsitöö

Õnnestumisest innustununa kudusin ka sügismütsi. Õpetuse järgi ja puha. Bareti asemel oli tulemuseks murumütsike. Selline, mis hästi kõrvadele ei ulatu. Noh, lihtsalt väheke vilu kevad- või sügisilma puhul abiks ikka. Ja sobib mantliga. Asi seegi.

From käsitöö

Talveks plaanisin teha kahekordse ja kõrvaklappidega, sellise chullo-tüüpi mütsi. Lapsele. Alustasin hoogsalt. Kuna mulle meeldib asju ühes tükis kududa, siis olin väga kaval, kavaldasin iseenda ka üle. Kõrvaklapid ei sattunud kõrvadega sugugi kohakuti ja läks harutamisele ka see üritus.

From Väike välimälu

Ega inimene ei õpi... Inimene on kangekaelne. Teeb järjekindlalt asju, mis välja ei tule. Ja hakkab juhuluuletama.

Ei kübarseppa minust saa
see sunnik, pea, on ümar.
On kahemõõtmelisena
mu maailm küllalt sügav.

Uued väljakutsed

2010-03-14T16:20:00.000-07:00

Üldises plaanis on mul parasjagu käsil projekt "mida leidub minu riidekapis (küsimärk, hüüumärk)". Ja mida muud oskab inimene peale hakata kaunil kevadisel pühapäevahommikul kui tirida laealuselt riiulilt maa peale seal lesivad kohvrid. Looduses ja kapis valitseb ilusasti tasakaal, kahe reisimas käiva kohvri kohta oli kaks ladustamiskohvrit. Ühes olid liblikatiivad. Pildistamiseks vajavad nad natuke väärikamat valgust ja tausta kui see, mis siin keset ööd pakkuda on. Sest need on ühed väga uhked tiivad. Vanaema tegi need ükskord, kui mu ema väike oli. Musta vestikese külge on paigaldatud traadist sõrestik, millele on pingutatud värviliseks maalitud ja litritega kaunistatud marli. Nüüdseks on juba kolm põlve tütarlapsi nendega karnevalil käinud. Egas midagi, panin oravakostüümi ka sinna kohvrisse ja nimetasin ta pidulikult rekvisiitide kohvriks. Mis majapidamine see ikka ilma rekvisiitide kohvrita on, eksole. Teine kohver, see lilleline, millega ma ülikoolis käisin, on vahepeal edutatud koolitarvete majutajast käsitööde turvakoduks. Seal ootavad oma aega uueks sündida või edasi pärandatud saada natukene näritud tikitud seinavaip ja vanaemalt saadud pitse ja tikandijuppe.
Mõned uued kangajupid olid seal ka. Ja kuna ma olin hiljuti lugenud proua Marmelaadi suveseeliku(te)st, külastas mind üks mõte, mis enam ära ei läinud. Sest, noh, lõppeks, kui keeruline see ikka olla saab? Ja ükskord tuleb ju proovida. Ja seekord on ju sama hea kui kõik muud korrad. Tegemata kirjatöö muidugi põrnitses mind toanurgast. Et nagu ikka, nagu alati leian ma mooduse temast kõrvale hiilida. Aga seelikumõte ei läinud ära. Kevadhommikust oli saanud talvepäev. Talvel on väga paslik suveseelikut teha.
Haarasin siis triikraual sangast (käepidemest?) ja asusin triikima ja joonima ja lõikama. Ei, õhtuks ei saanud seelikut. Õhtuks sai 76 lapikest ja senisest veel piirituma imetluse nende üle, kes on võimelised lappidest tekke jms valmistama.

Loo moraal on tegelikult see, et oma tahtmistele tasub järele anda. Seda, et ma mõtlen paremini siis kui mu kätel mingi iseseisev tegevus on (kudumine näiteks), teadsin ma ennegi. Täna selgus, et kui kudumine soodustab süvenemist, siis õmblemisega kaasneva sebimise käigus tulevad hüplikumad, kuid see-eest värskemad mõtted ja et pliiats oli vahepeal nagunii käes, siis sai üksiti ka nurgas põrnitseva kirjatöö kondikava valmis. Homme on näha, kas see ka ilma õmblustegevuseta mõistlik paistab, aga ma ei usu, et see niisama temaga tõtt vahtides ka mõistlikum saanud oleks.

Veel üks lina

2010-03-14T13:55:00.000-07:00

Ükskord, kunagi põhikoolis olles, sain tädilt ümmarguse kootud liniku mustri ja lõnga. Kuskil tuli viga sisse ja poolik on see siiani. Aga ilusasti tallel, võib-olla lõpetan kunagi ära ka.
Kui nüüd mõtlesin, mida tädile sünnipäevaks kinkida, siis tuli see meelde. Ja ma olin sobivasti linakudumislainel ka.

Materjaliks Eldorado Puppets, varras 3, mustriks Egeblad

Auguga tekk

2010-02-20T03:58:00.000-08:00

Ema asus oma lõngajääke hävitama. Heegeldas neist hunniku lapikesi ja tõi mulle, koos ülejäänud jääkidega. Mina heegeldasin lapikesed kokku väikseks tekiks. Keskele jätsin augu, sealt on hea pea läbi pista, et tekki endale ümber mähkides käed vabaks jääksid. Emal on nüüd kapis rohkem ruumi, minul auguga tekk ja kotitäis lõnganutsakuid....

Aegu ammuseid

2010-02-02T08:31:00.000-08:00

Ema alustas otsustavalt mulle laopinna pakkumise lõpetamist. Tõi mulle suure kotitäie asju, mis ligi 10 aastat juba mu vanas kapis seisid, ilma et need mulle meeldegi oleksid tulnud. Et visaku ma ise minema. Ma mõne asja viskasin ka. Ja mõnegi jätsin viskamata. Näiteks riputusaasad kardinatele, mis olid viimati ees (tavaliste konksudega) vast 11 aastat tagasi

From Väike välimälu

Kardinad iseenesest on ju ka alles. Võib-olla peaks nad kunagi valmis tegema.

Kahtlemata on igas majapidamises tarvilik väike ja natuke roostetanud plekk-karp teokarpidega.

From Väike välimälu

Küsimus, miks mind praegu ehtevalmistamine ja pärlimängud eriti ei võlu, sai ka vastuse. Ükskord juba proovisin. Ei tulnud sest suuremat. Tegelikult ma ühe kaelaehte ükskord ikka valmistasin. Vaskketist, supikondist ja iseenda juustest. Aga selle asukoht on hetkel teadmata. Küll aga olen tallele pannud peotäie muid vidinaid.

From Väike välimälu

Lõpuks näide sellest, kuidas parendamispüüd asja teinekord hullemaks teeb. Ja emal on tavaliselt õigus. Nimelt tikkisin käsitöö tunnis pildi. Roosikimp valmis, esitasin töö, sain hinde kirja. Oleks siis nii jätnud, oleks ilusa pildi saanud. Suuremat sorti nõelapadjaks või väiksemat sorti seinapildiks või miskit. Ema ja vanaema keelitasid, et tausta tegemine pole hea mõte. Aga või ma neid siis kuulasin. Ja nüüd see pilt ongi varsti juba 20 aastat poolik. Sest tausta tikkimine oli ilgelt tüütu. Ja tegelikult ei jäänud nii ilus kui ma arvasin. Aga ma ei saa öelda, et mind ei hoiatatud.

From Väike välimälu

Karbid

2010-02-02T06:52:00.000-08:00

Viltisin kevadel kaks karpi. Nii nagu Linca õpetas.
Ühest sai suvealguse sünnipäevakink, teisest lõpuks jõulukink.

From käsitöö

Käpardi käes ei tee ka kõige vahvam fotoaparaat õige värviga pilte. Tegelikult on see hoopis heledam roheline.

Mütsike

2010-02-02T06:27:00.000-08:00

Kampsunist üle jäänud nutsakutest otsustasin teha mütsi. Tegingi. Muster oli bareti oma. Aga mõnevõrra peenema lõnga ja peenemate varrastega sai sellest hoopiski murumüts.

Hele serv on pärast teistpidi juurde kootud, sest originaalserv kippus koledasti rullima.

Roosa kampsun

2009-12-02T12:42:00.000-08:00

Parendasin oluliselt oma elamistingimusi uue laelambi näol. 3*40W vs 6*60W, vahe on muljetavaldav, toas on ometigi valge. Perekonna arvates liigagi. Aga ma sain nüüd lõpuks üles pildistatud lapsukese kampsuni, mis tegelikult juba jupp aega valmis on.

Ülalt alla raglaan, lõng Rowan Pure Wool 4ply, 5 värvi, igat üks tokk, igast jäi väike nutsak üle. Vardad tõenäoliselt 3,5. Mustrimotiivid kõik Kihnu Roosi kindakirjade raamatust.

Piparkoogid

2009-11-27T13:02:00.000-08:00

Mul on see retsept kirjutatud ühele paberitükile, mida ma ei leia ja salvestunud sellesse arvutisse, kuhu ma hetkel ligi ei saa. Vähemasti. Võib-olla kuhugi veel. Aga ikka pidin jälle ema käest retsepti üle küsima. Salvestan ta nüüd siia ka.

300 g suhkrut
¾ kl vett
150 g margariini
1 tl peent nelki
1 tl kaneeli
½ tl ingverit
½ tl kardemoni
1 tl kollast sidrunikoort
1 muna
1 spl hapukoort
1 tl söögisoodat
1 tl äädikat
425-500 g jahu (see käib küll natuke tunde järgi ja oleneb sellest, kui ära siirup kees, liiga paksu ei tasu teha, siis tuleb tuim).

· 200 g suhkrut pruunista täiesti kuiva poti põhjas;
· vala peale keev vesi, keeda, kuni tükid kaovad (alati ei kaogi, las mõni väike tükk jääb, ka puulusika külge jääb ikka);
· lisa 100 g suhkrut, see annab krõbedust, kui kogu suhkrut ära ei keeda;
· võta tulelt ja klopi juurde külm margariin tükkidena;
· lisa maitseained;
· lisa muna;
· lisa hapukoor;
· lisa äädikas
· lisa soodaga segatud jahu.

Tainas pane küpsetuspaberi peale ja moodusta selline pätsike, nagu poeski müüa on, aga võib ka kausiga külmkappi panna.

Tainas las seisab 2-3 päeva külmkapis, kui enam aega ei ole, siis vähemalt 2-3 tundi, et täiesti jahtuks.

Kui nende mõne päevaga tainast lihtsalt ära ei ole söödud (oht on tõsine, sest maitseb hea), siis asu küpsetama.

Kui piparkookide tegemiseks läheb ja tainas kipub liialt laua külge jääma, siis tasub veidi jahu veel sisse sõtkuda.

Teine leib

2009-11-08T01:29:00.000-08:00

Et ei peaks jälle retsepti taga otsima, siis...
Seekord segasin õhtul juuretise 750 ml vee ja 5 dl jahuga ning jätsin ööseks hapnema. Hommikul lisasin 2 dessertlusikatäit soola ja julgelt 2 dl melassisuhkrut ning ca 10 dl jahu, igatahes kilosest pakist jäi natuke üle. Sellest sai täpselt auguga koogivormi jagu tainast. Kerkis niikaua kuni ma töölt jõudsin, umbes 11 h, küpsetasin esimesed 10 min maksimumkuumusega, seda järjest alandades, viimane tund 150 kraadi juures, kokku küpses 2 tundi. Jäi oluliselt vähem nätske ja vähem hapu kui esimesel korral. Mulle päris meeldib.

Seminarisokid

2009-11-05T13:38:00.000-08:00

Käsitsimõtlejatel peaks olema kohustus kuulamist nõudvate ürituste ajal sokke kududa. Terve päev seminari, sokk valmis ja selle käigus palju tähelepanelikumalt ettekandeid kuulatud kui siis kui vabad käed mõtte jooksu lasevad. Kolleegide elevusest varbast alustatud sokke nähes ei räägigi...
Materjaliks villased lõngajäänukid, miska sokid ka erinevad said, vardaks tavaline peenike sukavarras.

Nappe Primevères

2009-10-21T12:43:00.000-07:00

123 rida, varras 3, veidi üle ühe kera heegelniiti Nika, läbimõõt 90 cm.

Esimene leivategu

2009-10-21T05:29:00.000-07:00

Panen kirja näiteks selle, et leib kääris 12 h, kerkis 11 h ja oli ahjus 80 minutit. Jahu oli kilojagu. Tulemus sai õhuline, kuid nätske. Ilmsesti peab küpsetusaega natuke pikendama.

Põhjustest

2009-10-21T04:11:00.000-07:00

Kuhugi on ju vaja tarvilikke linke, (käsi)tööd hõlbustavaid numbreid ja edasimõtlemist vajavaid mõtteid salvestada. Suvalised paberitükid on kahtlemata evolutsioonilisem meetod. Aga mulle hakkas tunduma, et on parem kui päris kõik asjad ei lähe meelest ära.