Tuesday, August 16, 2011

Kõik minu pardikesed...

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb meenutada eelmise aasta märtsi. Kui ma sain pr. Marmelaadist inspireeritud ja leidsin kapist kangaid ja neile käärid sisse lõin. Täis otsustavust teha endale suveseelik. Ma ettenägelikult ei täpsustanud, millise suve.

Oleks olnud tõeline üllatus kui ma oleksingi märtsis alustatud seeliku sama aasta suveks valmis saanud. Tark ei torma, teadagi. Aga isegi kui ei torma, saab vahel mõistus otsa. Aasta tagasi oligi kõik mõistus mõneks ajaks ära kulutatud. Ei mõistnud mina sirgetest ribadest kaares värvlit välja võluda.

Laagerdusid tükid edasi. Järgmine, ehk tänavune, suvi hakkas ka lähemale tulema. Ega ma seelikut ei unustanud. Isegi kolides oli ühe suure kasti peale kirjutatud POOLIK SEELIK. Kolimisabilistele tegi see miskipärast nalja. No ega mul siis kastitäis seelikut polnud, seal oli palju muud kraami ka, aga tundus, et seelikut ei tohi silmist lasta. Nüüd mul pole muidugi enam aimugi, mis seal kastis veel on, sest ka seeliku võtsin ma ühel heal päeval sealt välja.

Sest mind oli külastanud Üks Mõte.

Kõigepealt tegin mõned lapitekiplokid, aga siis läks mõte uitama ja aprikoos oli ju teinud kauni õpetuse ja kangaid olin ka suure hunniku kokku otsinud ja noh, teadagi, kui keeruline see ikka olla saab... Ja nii see jälle läks... Lõikasin veel hulga lappe ja kaunistasin kodu lipukestega.



Siinkohal eraldi tänu neile, kes lapitekiteemas kinnitasid, et lapid võib kokku õmmelda ühes jorus, niiti vahepeal katkestamata. Sest mullusuvel ma seda ei teadnud ja neid korralikult kinnitatud õmblustega lappe, mida ma eelmisel suvel suure hoolega kokku olin õmmelnud, oli nüüd kole tüütu lahti harutada. Aga harutatud nad said ja pärast lipukesi oli järgmiseks ajutiseks kujunduselemendiks toatäis ribasid.



Pärast seda alles läks lõbusaks. Seda seelikut oli ikka kole palju. Ma isegi mõõtsin need ribad ära ja kirjutasin kuskile üles. Kuskile väga kindlasse kohta.



Järgmine harjutus oli aluääre sirgeks ajamine. Tädi on elus mitmeidki keerulisi õmblustöid teinud. Aga seda seelikut vaatas, vaatas, arvas, et ma olen selle valesti kokku õmmelnud, püüdis sellele siiski joonlauaga läheneda, ent heitus ja mul ei jäänudki muud üle kui serv vaba käega lihtsalt enam-vähem ühtlaseks lõigata. Sirge olemisega pole sel serval vähimatki pistmist. Seda võin ma küll kinnitada.
Igatahes, võttis aega, mis ta võttis, aga aega ta võttis ja ei läinudki rohkem kui poolteist aastat, et üks seelik valmis saada.



Tagantjärele tarkus muidugi ütleb, et poleks pruukinud selle krookimisega nii hoogu minna. Tulemus on selline, et täiskuuöödel Tirooli karjusneiuks käia sobib hästi, aga muul ajal...



Mis pardikestesse puutub, siis kuna Tartu Abakhanis oli valge broderiipitsi valik äärmiselt piiratud, et mitte öelda olematu, tulid serva pardikesed. Viis ja pool meetrit pardikesi.












Saturday, August 13, 2011

Est-ce seize chaises sèches ou seize sèches chaises?

No ei ole mul veel kuutteist tooli. Ei kuiva ega märga.

Aga mulle meeldivad toolid. Toolid on toredad. Kolmandat kirjutuslauda või voodit vms koju tirides võib tekkida küsimusi. Et kuhu see mahutada või miks neid nii mitu olema peab. Tool on ses mõttes palju ohutum. Võtab vähe ruumi ja on mitmekesiste kasutusvõimalustega. Hea ikka, et toolid välja mõeldud on.

Otsisin, mis ma otsisin, aga paistab, et pildid nendest toolidest, mis minu toolivaimustusele aluse panid, on koos toolide endiga eelmisesse ellu maha jäänud. Igatahes juhtus nii, et oma eelmist elu alustades ja maalt linna kolides leidsin küüninurgast kaks vana tooli. Ja üks neist minu kõige lemmikumas formaadis. Tühja sest ajahambast, aga inimkäsi oli nendega kurjasti ümber käinud ning püüdnud tappe naeltega parandada. Võtsin toolid kaasa ja läksin nendega Nikerdajate kursustele. Aega läks, aga korda nad said.

Üks neist, see lemmikuma kujuga, on siiski jäänud natukene pildile käterätikut hoides.



Järgmised kaks tooli leidsin oma lemmikpoest. Oleks neil mingid muud põhjad olnud, oleks ma nad rahulikult sinna poodi jätnud. Aga no neid ju ei saanud jätta.




Vägivalla osaliseks oli saanud üks neistki. Naeltega talle õnneks kallale polnud mindud, aga ei tea, kas oli temaga lihtsalt ohtralt kõõlutud ja selili lennatud või oli ta olnud osaline mingis kakeluses, igatahes oli ta kunagi viga saanud, leeni sees oli pragu ja tapid olid kannatada saanud. Neid vigastusi oli küll ravitud, aga pärast aastat meie köögis hakkas ta päris hullusti logisema. Egas midagi, võtsin jälle toolid selga ja läksin Nikerdajate juurde abi ja juhatust saama. Seekord oli asi keerulisem kui värvieemaldi-lihv-peits-šellak. Nimelt olid tapid päris ära murdunud. Järelikult tuli treima õppida ja uued pulgad treida. Ma siin juba ükskord kelkisin ka oma treimissooritusega. Igatahes, treida oli tõesti tore ja tool sai uued pulgad, nagu juuresolevalt pildilt näha, ja ei logise enam.



Siin nad edvistavad Marianne uue tapeedi taustal, aga tegelikult töötavad ikka köögitoolidena edasi.



Koos korteriga sain kaasa järgmised kaks tooli. Ühel neist on seljatugi läbi paindunud, ma kardan, et see tuleb amputeerida ja temast saab taburet. Aga teine on tubli ja tõhus tool, tapeedipanekul oli temast juba palju kasu. Temal on selles mõttes paremini läinud, et naeltest jms vägivallast on ta puutumata jäänud, ent see-eest on ta ajahambale ette jäänud ja pureda saanud. See kleepjas kiht kanga all on põhjus, miks ma porolooni ei salli.



Kui poroloonijäänused said ära nakitsetud, oli edasi juba lihtne. Lihvisin ja värvisin ja sain omale võimaluse rõdul kohvi juua või kedagi sööma kutsuda (aga see keegi peab siis oma söögi kaasa võtma, ma söögitegemist ei ole veel omendanud) või kui ma kunagi omale ka kapi saan, siis kapi ülemistelt riiulitelt asju kätte saada.



Järgmine invaliid on juba lahti lammutatud, loodetavasti saab ta ikka enne talve tulekut värvi alla ja tuppa.