Üksi kodus...

Kogu aeg ju ka kastidega tuuseldada ei jaksa. Saatsin lapse suvepuhkusele, leidsin üles õmblustarvikud. Hakkasin Isetegija koostegemise raames lapitekiplokke tegema. Vanaema päranduse hulgas oli ka karpide viisi juba valmis lõigatud lapitöö lappe. Mõtlesin, et peaks tehnikaga tutvuma ja natuke harjutama. No ei saa öelda, et see mul väga hästi välja tuleks. Mul on raskusi juba sirgete servadega tükkide välja lõikamisega, rääkimata nende sirgest ja täpsest kokku õmblemisest. Ent sellest hoolimata olen ma kolm lapikest valmis saanud. Natuke kööbakad. Ja kui vilunumad raporteerivad, et neil kulub ühe ploki tegemiseks pool tundi, siis ma alla kolme ei saa kuidagi.
Positiivne on see, et tekkis vajadus otsida üles mõned kangad, mis omakorda sundis natuke esikukappi koristama, et need üles leida. Üksiti on selle tulemusel esikukapis paar prügikotti vähem, ent toanurgas üks kast rohkem.
Igatahes on esimesed kolm lapikest sellised.

Esimene:

Teine:

Kolmas:

Täna oli plaanis järgmine lapp käsile võtta. Aga vahepeal külastas mind üks mõte. Ja mõte oli järjekindel ja ei läinud ära. Ei jäänudki muud üle kui hakata mõtet ellu viima. Tulemuseks oli selline asi. Esialgu. Ma loodan, et tast saab ikka asisem asi ükskord. Kuna tugitool ja diivanilaud on üks ebaergonoomilisemaid kohti õmblustöö tegemiseks, siis selg ei pidanud lihtsalt kauem vastu.

Veerand aastat juba...

Ja kui täpne olla, siis pisut enamgi. Olen elanud päris oma kodus. Lapse ja kassiga.
25. märtsi õhtul sain võtmed, viisin lapse jalust, ostsin tapeete ja kärutäie koristusvahendeid. Järgmisel päeval eemaldasime tapeedid, kardinad, laminaadist juberiiulid köögist ja kolisin sisse. Siis hakkas remont ja mäng "15". Kastid-kotid-kompsud.
Nüüdseks hakkab vaikselt juba jumet võtma. On rohkem kodu kui lao moodi. Aga teha on veel mõndagi. Ja mõtteid, kuidas teha, on palju. Ehk õnnestub mõni neist ikka teostada ka.