Eile käisime maal jõulukuusejahil. Lapsuke ja tema nõbud tundsid muidugi lumest rõõmu ja kahlasid reipalt üle põlve lumes (no kõige väiksemal oli ikka vööni see lumi) omale kuuske otsides. Elamus missugune. Ja ega elamused sellega piirdunud, kui pimedus oli saabunud, lahkus ka elekter. Ja pole teadaolevail andmeil praeguseks, ehk 24 tunni jooksul, naasnud. Mulle meeldib korteris elada. Olgugi maal ilus.
Toas aga piiluvad päkapikud. DROPSi õpetuse järgi värviliste maavillaste riismetest. Impulssheegeldus :)
Ja lõpuks pilt sellest, mis ootas pildistamist juba mitu nädalat. Kudumine ise läks ludinal, kirjaks Kihnu Roosi kindakiri, sest ühtki Rõngu kindakirja ma ei tea. Lõngaks meriinovillane, sest kindaomanik maavillast ei kannata. Vardaks tavalised nõuka-aegsed metallist sukavardad. Mittekõigepeenemad. Aga siis ootasid mitu nädalat pressimist ja siis mitu nädalat pildistamist. Ja lõppeks leidis lapsuke, et need on pigem sellised lumeta ilma kindad, sest nii, et käed lumiseks ei saa, polevat võimalik õues viibida. Nojah, mida mina ka tean. Seda muidugi nüüd tean jälle, et kauni tulemuse nimel peaks pidevalt kirjatud kindaid ja sokke kuduma, muidu võtab tubli pool kinnast aega, et kude ühtlaseks saada.
Ja kui kuskil on olemas Anonüümsete Piparkoogivormikogujate tugigrupp, siis palun mulle teada anda. Loendasin täna oma majapidamises 60 piparkoogivormi. Aga sellest hoolimata pidin ma üles näitama hirmsalt meelekindlust, et lahkuda viimati poest ainult koerakujulise vormiga. Kusjuures näiteks lumememmekujulist ja kellukesekujulist ja kalakujulist pole mul üldse. Rääkimata kiikhobusekujulisest, mille puudumise all ma juba aastaid kannatan.
