On see nüüd pesunui või pudrunui...
Ühest küljest vajab minusugune käsitsimõtleja suuremahulise vaimse pingutuse tasakaalustamiseks suuremahulist käelist pingutust. Teisest küljest jällegi - kirjutama ma õppisin oma 25 aastat tagasi ja kirjutamine iseenesest pole miski sooritus, vastupidi, pigem tundub, et see, mis kirja sai, pole suurem asi asi. Ei oska ja ei tule välja ja üleüldse.
Et tunda rõõmu sellest, et olen midagi ära õppinud ja et paar tundi nädalas oleks tõhusat käelist tegevust ja et oleks tegemine, mille tulemus on kohe näha, siis korraldas Maailm mulle treimiskursuse. Tegelikult läksin lihtsalt katkist tooli remontima. Lihv-liim-lakk, teame. Aga kuna toolil oli katki läinud kaks ümarat pulka, tuli ka treimine ära õppida. Ja treimine on tore!
Ja eriti tore on tunne kui peitel hakkab kindlalt käes püsima ja pulk hakkabki võtma soovitud kuju. Sooritus :) Ma olengi omendanud uue oskuse. Mitte vilumust, kaugel sellest, aga põhitõe. Mõnus tunne. Ja silmnähtav areng. Ülevalt alla siis proovitöö, pooleliolev töö ja eesmärk, ehk katkine jupp, mis vajab asendamist.
PS Tegelikult pole mulle treitud asjad kunagi eriti meeldinud. Ja ega nad vist ei hakka ka nüüd rohkem meeldima. Aga ma mõistan, et neid on tore teha :)
